Ja ongi pool ajast juba läbi… Nüüd on ainult üks tee, mida mööda minna – tee ikka täiega kõva tööd, et oma eesmärkidele suve lõpuks ikka lähemale jõuda. Uuuh, need liblikad kõhus annavad ikka tunda. Aga pole hullu, kui keskendud õigetele asjadele, siis on kõik võimalik.
Selle nädala kokkusaamine möödus jälle kahes grupis. Meil oli Billingsis Karli, Gunnari, Paula ja Merkaga väga chill. Käisime Sonic jäätisekokteile joomas. Neid väga kokteilideks küll nimetada ei saanud – kõrred nendest oreo tükkidest väga jagu ei saanud. Edasi lõbutsesime basseini ääres. Killul tekkis kohe kihelus oma bookbag kaasa võtta, sest kõik need pered tema turfis, kes nädala sees kui kummitused kättesaamatud olid, olid kõik nüüd basseini ääres või istusid oma kodu terrassil. Ei saa midagi, pühapäeval tuleb ka ikka tööd teha.
See nädal oli meil ka pühendumise nädala võistlus. Oma kõva töökuse ja parima suhtumisega teenisid endale auhinna välja Merka, Paula, Gunnar, Lauri ja Andris. Merka oli ka esimene FY(esimese aasta olija), kes tegi 200 ühiku nädala.
Selle nädala seiklustest kah.
Montana ilm on sama muutlik kui kaheaastase tujud. Kallid kodused eestlased, kui arvate, et Eesti ilm on ettearvamatu ja muutlik, siis soovitan teil Montanat külastada. Sõbralik soovitus – pakkige nii rannaks kui ka lumetormiks. Ühel hetkel röstid mõnusalt 35 kraadises päikeselõõmas ja juba järgmine hetk saad nautida äikesetormi rahega. Mõnus… vähemalt on kuum ja külm tasakaalus.
Ma ise töötasin sellel nädalal mitmes erinevas kohas ja naljakatest juhtumitest puudu ei jäänud. Üks päev läksin ühele kenale potensiaalse pere uksele koputama kui järsku kuskilt ülevalt valju haukumine peale hakkas. Ma olin suht kindel, et koer haugub minu peale kuskilt teise korruse aknast, aga ei. See neljajalgne sõber oli ennast hoopis maja katusel sisse seadnud.
Teine juhtum oli lihtsalt nii absurdselt naljakas, et Killu ei saanud õhtul magama jääda, kui talle rääkisin. Olin ühes väga perede rikkas alas, kui nägin isa väljas trepil istumas ja telefonis askeldamas. Päev oli väga kuum ja küllap oli pereisa seepärast otsustanud, et alukad on ilmselgelt üleliigne riideese. Kahjuks ei olnud ta väga mõelnud, et sellisel juhul väga lohvad lühkarid ei ole just kõige targem otsus kui sa tahad trepil jalad harki istuda. No jah. Juhtub.
Lapsed võivad olla vahel ikka julmalt ausad. Paulal oli üks istumine isa ja väikese tütrega. See viieaastane oli väga otsekohene ning küsis kohe välja kui aru ei saanud “Kas sa räägid inglise või hispaania keelt?” Kui Paula oli viisakalt ikka kinnitanud, et tema teades räägib ikka inglise keelt, siis tüdruk tuli kohe välja järgmise palvega: “Kas sa saaksid normaalselt rääkida?” Ega ma ise kah sarnastest kommentaaridest pääsenud pole.
Tundub, et kuues nädal oli oma ööde poolest palju meeldejäävam kui eelmised. Allar nägi unes, et Beyonce oli ta õde ja ma ise käisin unes tööl, nii et Killu pidi öö läbi kuulama, kuidas ma müügiteksti sonisin. No miks mitte – harjutamine teeb ju meistriks.
Andrise ja Lauri hea tuju on alati garanteeritud, kui nad oma kodu WC-d kasutavad. Eks potil peakski hea meelega käima.
Ja ongi seitsmes nädal käes. Hakkame aga tööle ja püüame täiega oma eesmärke. Book Squad on All In!
SW Eesti 