Book Squadi 11. nädal: teine võimalus

Küll see aeg on ikka kiire mööda minema. Tundub, nagu oleks see olnud ainult eile kui me müügikoolis seljakottidega ringi jooksime ja muretsesime selle pärast, kus me nelja päeva pärast elama läheme. Nüüd tunduvad kõik need mured nii lihtsad, kiirelt lahendatavad.

Sellel nädalal oli meil võimalus valida ükskõik millise nädala auhind ja see UUESTI teha. Tegijatele antakse alati teine võimalus ja paljud meist suutsid selle ka maksma panna.

Meie pühapäevane kokkusaamine toimus seekord minu ja Killu uue laheda host pere juures Billingsis. Grillisime, tegime peekoniga väikese lõkke – kui maja põlema ei taha panna, siis on soovituslik grillil silma peal hoida – ja kuulasime hostema lugusid oma kogemusest 13 aastat tagasi. Isegi üks aasta võib muuta nii palju. Paneb mõtlema, et mis siis nii palju muutunud on selle kolme kuuga. Aga eks seda saab hiljem teada.

Amanda (hostema) tegi meile ka maitsmiseks traditsioonilist Ameerika magustoitu Root Beer Floats. See kalja moodi asi, milles see jäätis hulpis, lõhnas ja maitses esimese laksuga nagu suuloputusvahend, aga koos jäätisega oli päris hea.

Andris ja Gunnar leidsid huumorit puudusest kui avastasid, et neil pesumasin on, aga pesuvahenditest jääb vajaka. Nii nad siis tegid võistluse, kes reedega rohkem pesuvahendeid peredelt kogub. Mida kõike need head inimesed ei ole valmis ka jagama kui nendega sideme suudad luua.

Paula ja Merilin suutsid oma vaesele autole veel mõlke kaunistuseks lisada. Aga tundub, et me kõik oleme õppinud ka halvimast huumorit leidma. Miski ei tundu piisavalt hull, et paanikat tekitada.

Nüüd ei ole enam midagi muud kui anda endast kõik ja teha tugev lõpp. Te kodused ei pea enam kaua ootama, et meie lahedaid lugusid suvest näost näkku kuulata. 🙂

Book Squadi lilleline nädal

See nädal oli päris tegevuste rikas. Läks sellise probleemide lahendamise tähe all.

Minul tuli esmaspäeva hommikul oma internetiga jännata, et see jälle tööle saada. Kui see korda sai, siis polnud kaua vaja oodata, et mu armasaks saanud kastikal kiiluks rool keset teed kinni. Õnneks olin autode tühjal teel. Ega muud üle ei jäänud kui rattaga tööle hakata, aga kahjuks olid neil kõigil kummid tühjad. Nii ma siis läksin lasin need poes kähku ära parandada, et järgmisel päeval oleks midagi kasutada.

Gunnaril ei läinud ka oma rattaga kõige paremini. Ka tema ratta rehv otsustas, et on aeg õhtale minna.

69011395_413443116183917_1632897551772418048_n

Andris ja Gunnar tegid võistluse oma numbrite parandamise peale ning Andris sai nautida hommikusööki Allari kulul. Andris sai see nädal ka Paulat varjutamas käia, mis oli olnud väga silmi avav kogemus.

Sellel pühapäeval ei õnnestunud meil kogu kambaga kokku saada. Mänedžerid olid ühes osariigi otsas, Paula, Merilin, Gunnar ja Andris nautisid koos aega Great Fallsis ning me Killuga valmistasime oma vanale hostperele eestipärast hakkliha-kapsa hautist.

Me Killuga kolisime täna ühe Southwesterni alumni juurde ja see maja on nagu mõis. Siin on reaalselt keldri korrusel kinotuba ja baarilaud ja KLAVER! Hostema on nii abivalmis, et andis isegi kogu külmikus oleva meie käsutusse.

mde

sdr

Praegu seda kirjutades möllab meil väljas ilge torm ja me istume keldris, sest meil oli tornaado hoiatus. Rahe peksab akende vastu nii, et tekib küsimus kaua see vastu peab. Aga meil on hiiglaslik telekas, DVD mängija ja snäkke nii et vähemalt on meil tegevust 🙂

Nüüd on ainult kaks nädalat veel jäänud ning mis on veel parem aeg endast 110% andmiseks. Ükskõik, milline see algus oli, kõige tähtsam on see, milline on lõpp. Kahetsusi me siia maha ei jäta.

Book Squad: Kõik on tuus Augusti kuus

Nagu nipsti on järgmine nädal juba taas seljataga. Oleme oma bookmani päevitust korralikult kinnitanud ja see on palju ilusam kui tavapärane rannahooaja grillkana jume.

Tegime jälle orgiga oma parima nädala, kasv on pidevalt märgata nii inimestes kui ka numbrites. Seekord saime lõpuks jälle kogu kambaga kokku Lewistownis. Nautisime muidugi üksteise fantastilist seltskonda ja hiiglaslikes kogustes Mehhiko toitu – mul hakkab kõht valutama ainuüksi sellele tagasi mõeldes.

Paula tegi väga kõva nädala ja oli esimene FY, kes tegi ära 300 ühiku nädala.

Karlil õnnestus see nädal jälle kohalike korravalvuritega sõbruneda. Küll need STOP märgid võivad ikka vahel nähtamatud olla 🙂 Ja ega see autode paberimajandus siin ka lihtne pole, Karl ei suutnud kuidagi neid õigeid pabereid härradele ohvitseridele leida.

Andris käis aga ühe kena mammi uksele koputamas. Üks murelik naaber helistas mammile, kes kogemata kõne valjuhääldi peale pani, nii et Andris kuulis selgelt kuidas naaber teda seksuaalkurjategijaks tembeldas. No tõesti, mõnel pole siin tõesti midagi targemat oma ajaga vahel peale hakata kui sinise särgiga smurfi moodi seljakotiga raske töö tegijaid hukka mõista. Aga nagu hea eesti ütlus väidab – pole halba ilma heata ja vastupidi.

Siinne arhitektuur on ka veits kahtlane vahepeal. Tahaks nagu koputada uksele, aga tundub, et ehitajad on veits puusse pannud ukse kõrgusega.

67598662_363980300915526_5040367833817546752_n

Paula seiklused olid natuke haisvamate killast. Samal ajal Mrs. Jonesile lastekaid näidates tundis ta, kuidas üks kutsikas ilusti ta jala peale siristas. Ema vabandas nii ette ja taha ning võttis kogu lastekate paki ära. Nii siis lahkus Paula majast natuke haisva koti ja korraliku tellimuse võrra rikkamana.

Mul endal oli ka huvitav kohtumine perega, kus väike tütar koguaeg korrutas “I want book, I want book.” Ema kahjuks ta soovi ei täitnud, ning tüdruk otsustas, et mu näidis raamat ajab ka asja ära ja võttis ühe slicki ka lisaks. Läks tsipa aega, enne kui ema suutis need tüdruku toast üles leida. Haleda südamega jätsin oma vana näidise tüdrukule lehitsemiseks.

Allari hostisa ei saanud kohe tema väga keerulisest Eesti nimest aru ja kutsus teda endale suupärasemalt Omariks. Minu nime poolest ei suuda inimesed kunagi ära otsustada, kas kutsuda mind Secretiks või Sigaretiks. See kas-sa-teed-nalja nägu, kui ma end tutvustan, ei muutu kunagi vanaks.

Tuleb välja, et Killul on ebatavaline külgetõmme tühjadele ratta kummidele. Sellel nädalal sõitis ta kolme rattaga ja kahel neist oli päeva lõpuks kumm tühi. Ma loodan, et see ei nakka ja mu auto rehvid jäävad kõik selliseks nagu nad on – täis.

Aga väga hea nädal oli, olgu need rasked hetked või õnnelikud juhused, need mõlemad on win-win situatsioon. Üks annab iseloomu, teine aitab oskusi lihvida 🙂 Tasakaal on paigas ja kõik sõltub meie vaatepunktist.

Järgmise nädala seikluseni!

Book Squad omas mahlas

Mida on vaja, et üheksat joodiku päevitusega noort panna täiega tööle, nii et higimull otsa ees? 10 000 taala? Pidu Las Vegases all inclusive? Ei, lubadusest emale piisab. Ma võtan endale selle vabaduse öelda meie kõigi poolt need sõnad, mida võib-olla ei saa piisavalt öeldud.

Aitäh, emad, et meie jaoks alati olemas olete ja meisse kunagi usku ei kaota!

Selle nädala meeting toimus meil Bozemanis, Paula ja Merka armsaks saanud kodu lähistel. Nautisime fantastilist ilma ja jooksime oma jalad makaronideks järjekordse frisbee mänguga. Meie suur boss Allar pidi seekord pühapäeva üksi veetma, aga pole hullu – mõtetes olime ikka koos ja irvitasime ta halbade naljade üle. Lauri ja Karl oma naljade kvaliteedi poolest palju maha ei jää – kõhulihased saavad alati pühapäeviti hea treeningu.

sdr

Selle nädala tipphetkedest kah.

Ma sain see nädal natuke mänedžeri positsiooni proovida, natuke harjutamist järgmiseks aastaks :). Killu käis mind pool päeva varjutamas ning peab ütlema, et selle luksusega võib isegi ära harjuda. Kohtasime ühte väga omapärast vanaisa, kes suutis iga lausega mu peaaegu valju häälega naerma ajada. Kohtumise lõpuks oli mu nimi Secret ja tema oma Public. Päeva teises pooles läksin juba üksi uksele koputama ja nagu ikka asetasin ma oma koti paar sammu uksest. See liigutus aga vallandas valju jõululaulu, mis mu peaaegu trepilt maha pani hüppama. Lihtsalt sõbralik tähelepanek tulevikuks – uksematid võivad ka heast meelest laulma hakata, nii et ära pane tähele ja jätka oma approachi laulu saatel. Tihtipeale on uksel tervitamas ka toredad karud.

Allar rändas ajas paar sajandit tagasi. See Montana on ikka veider koht. Küll saab siin ühes päevas neli aastaaega ning nüüd oleme tuvastanud ka tsivilisatsiooni, kus pole internetti ja sõidukid pärinevad aastast 1890.

Andrise selle nädala tipphetk oli omale uue elukaaslase leidmine, kellega jooksmas käia. Tundub, et situatsioon on seal kontrolli all – turvavarustus on olemas.

Paula ja Merka käisid täna vaatamas, kust need T-Rexid siis ikka tulevad. Montana pidi olema üsna rikas koht dinosauruste fossiilide poolest. Ma pole kohanud ühtegi last, kes ei armasta neid ammu surnud loomi.

67753424_2429798323923796_4233244492787875840_n

Aga mis seal ikka, nädal läbi ja lõpp läheneb valguskiirusel. Võtame päev, goal periood korraga ning pigistame välja järjekordse parima nädala.

Magus võit – Book Squadi 7. nädal

No nii, arvake ära, kellel oli parim nädal?

Sellel nädalal panime ikka hullu ja tegime oma senise parima tulemuse kogu orgi peale. Eks see motivatsioon oli ka ikka kõrge – kaalul oli ikkagi võimalus oma vastastele koogiga näkku lajatada. Mis oleks veel parem motivaator?

Eks tänasel meetingul saabuski see kauaoodatud tõehetk ja oi kui magus see oli. Mina ja Killu olime tulises võistluses Karli ja Gunnariga – koogi näkki määrimise nauding oli õnneks tüdrukutel. Paula ja Merka pidid rinda pistma Lauri, Andrise ja Allariga ning nende võistlus otsustati reaalselt ainult ühe sit downiga. Neil nii hästi ei läinud ja poisid said oma napi võidu.

See nädal oli eriti juhtumite rohke Andrisele. Talle võiks lausa kogu postituse eraldi pühendada. Esimese asjana suutis ta auto võtmed autosse unustada ning loomulikult läksid uksed lukku. See juhtus muidugi hommikul, kui oli vaja tööle rutata. See lahenes veel hästi, kui pärast paanilist kõnet Allarile suutis ta tuvastada majast tagavara võtmed. Teine lugu oli vähe kulukam. Taaskord hommikul tööle kiirustades asetas ta oma IPadi ja akupanga auto katusele… Edasine on juba lihtne ennustada 🙂 Tema õnneks oli hommikusöögi kohta jõudes ta IPad ikka veel alles, aga akupangast jäi ta küll ilma. Lisaks nendele eelnevatele sündmustele suutis ta natuke rutakalt STOP märgiga teid ületades endale politsei kaela saada. See poiss on ikka ilgelt lucky, sest üks ohvitseridest oli Andrisega paar päeva tagasi just maha istunud ja rõõmsalt laste raamatutest rääkinud.

Andris polnud aga ainus, kes sellel nädalal kohelike korravalvuritega lähemalt tutvus. Karlil ja Gunnaril õnnestus ka nende toredate inimestega vähe korralikumad jutuajamised maha pidada.

Gunnar vandus oma viimasel päeval Billingsis alla oma rattale, mille mõlemad rattad olid kaheksaks ja üks kumm lõhki. Nii ta siis otsustaski sellest riistapuust lahkuda ja jättis selle uut omanikku ootama tänava nurgale. Loodetavasti keegi sai õnnelikuks.

Paula ja Merka said oma eluaset hiirtega jagada. Neid sõbralikke närilisi oli lausa neli ja nad arvasid, et eesti kommid Merka kohvris on ikka kulda väärt. Ei vaidle üldse vastu 😀

Seekord toimusid ka väikesed muudatused paaride koosseisus. Oma kooselu pidid lõpetama Karl ja Gunnar ning ka Lauri ja Andris. Pärast kogu seda koosveedetud aega oli selline lahutus hingematvalt… värskendav. Gunnar ja Andris peavad nüüd ise hakkama saama ning Lauri ja Karl saavad kooselu nautida ka sellel aastal.

Ja nüüd, kallid emad, on meil aeg oma fantastiline suhtumine ja kõva töö pühendada teile. Siin on meilt üks ühine sõnum teile.

Book Squadi 6. nädal – pool teest käidud

Ja ongi pool ajast juba läbi… Nüüd on ainult üks tee, mida mööda minna – tee ikka täiega kõva tööd, et oma eesmärkidele suve lõpuks ikka lähemale jõuda. Uuuh, need liblikad kõhus annavad ikka tunda. Aga pole hullu, kui keskendud õigetele asjadele, siis on kõik võimalik.

Selle nädala kokkusaamine möödus jälle kahes grupis. Meil oli Billingsis Karli, Gunnari, Paula ja Merkaga väga chill. Käisime Sonic jäätisekokteile joomas. Neid väga kokteilideks küll nimetada ei saanud – kõrred nendest oreo tükkidest väga jagu ei saanud. Edasi lõbutsesime basseini ääres. Killul tekkis kohe kihelus oma bookbag kaasa võtta, sest kõik need pered tema turfis, kes nädala sees kui kummitused kättesaamatud olid, olid kõik nüüd basseini ääres või istusid oma kodu terrassil. Ei saa midagi, pühapäeval tuleb ka ikka tööd teha.

dav

See nädal oli meil ka pühendumise nädala võistlus. Oma kõva töökuse ja parima suhtumisega teenisid endale auhinna välja Merka, Paula, Gunnar, Lauri ja Andris. Merka oli ka esimene FY(esimese aasta olija), kes tegi 200 ühiku nädala.

dav

Selle nädala seiklustest kah.

Montana ilm on sama muutlik kui kaheaastase tujud. Kallid kodused eestlased, kui arvate, et Eesti ilm on ettearvamatu ja muutlik, siis soovitan teil Montanat külastada. Sõbralik soovitus – pakkige nii rannaks kui ka lumetormiks. Ühel hetkel röstid mõnusalt 35 kraadises päikeselõõmas ja juba järgmine hetk saad nautida äikesetormi rahega. Mõnus… vähemalt on kuum ja külm tasakaalus.

Ma ise töötasin sellel nädalal mitmes erinevas kohas ja naljakatest juhtumitest puudu ei jäänud. Üks päev läksin ühele kenale potensiaalse pere uksele koputama kui järsku kuskilt ülevalt valju haukumine peale hakkas. Ma olin suht kindel, et koer haugub minu peale kuskilt teise korruse aknast, aga ei. See neljajalgne sõber oli ennast hoopis maja katusel sisse seadnud.

Teine juhtum oli lihtsalt nii absurdselt naljakas, et Killu ei saanud õhtul magama jääda, kui talle rääkisin. Olin ühes väga perede rikkas alas, kui nägin isa väljas trepil istumas ja telefonis askeldamas. Päev oli väga kuum ja küllap oli pereisa seepärast otsustanud, et alukad on ilmselgelt üleliigne riideese. Kahjuks ei olnud ta väga mõelnud, et sellisel juhul väga lohvad lühkarid ei ole just kõige targem otsus kui sa tahad trepil jalad harki istuda. No jah. Juhtub.

Lapsed võivad olla vahel ikka julmalt ausad. Paulal oli üks istumine isa ja väikese tütrega. See viieaastane oli väga otsekohene ning küsis kohe välja kui aru ei saanud “Kas sa räägid inglise või hispaania keelt?” Kui Paula oli viisakalt ikka kinnitanud, et tema teades räägib ikka inglise keelt, siis tüdruk tuli kohe välja järgmise palvega: “Kas sa saaksid normaalselt rääkida?” Ega ma ise kah sarnastest kommentaaridest pääsenud pole.

Tundub, et kuues nädal oli oma ööde poolest palju meeldejäävam kui eelmised. Allar nägi unes, et Beyonce oli ta õde ja ma ise käisin unes tööl, nii et Killu pidi öö läbi kuulama, kuidas ma müügiteksti sonisin. No miks mitte – harjutamine teeb ju meistriks.

Andrise ja Lauri hea tuju on alati garanteeritud, kui nad oma kodu WC-d kasutavad. Eks potil peakski hea meelega käima.

Ja ongi seitsmes nädal käes. Hakkame aga tööle ja püüame täiega oma eesmärke. Book Squad on All In!

Läbi tuule ja vee – Book Squad Montanas

Mida teha kui sinu ja meetingu koha vahel on jääkülm jõgi, millel pole silda? Mis küsimus see on? Lähed läbi muidugi. Nii teeb vähemalt Book Squad kui kohtab takistust teel. Grilli pole? Teeme siis ühe. Nende viie nädalaga oleme kõik õppinud, et sellist asja, nagu “pole võimalik” ei ole olemas.

sdr

sdr

sdr

Võib-olla keegi veel mäletab minu arvamust siinsesse liiklusesse sukeldumise kohta. See motivaator nimega Karl, kes mu sinna paiskas, helistas mulle peale 22:30 laupäeva õhtul, et mul on vaja meetingule minekuks transport sebida. Parim oli selle juures see, et liikuma pidi hakkama juba vähemalt 6 hommikul, et kohale jõuda. Nii me siis saimegi Killuga oma hostidelt laheda musta pikapi. Läksin veel kell 23 öösel proovisõitu tegema.

sdr

Iseenesest oli meil kõigil lahe nädal. Killu ja Gunnar said uute lahedate veepudelite omanikeks ja ma sain endale ka lõpuks laheda T-särgi. Karl ja Allar said samuti oma särgi kollektsiooni suurendada.

Neljapäeval tähistasid kõik ameeriklased 4. juulit ja panid ilgelt pidu. Rakette lasti veel ka kolm päeva pärast seda. Et ikka massi sisse sulanduda, siis sai ka ise paar rahvuslikumat kaunistust ostetud.

Üks ema oli Killu pärast mures, et kas tal ikka pass on olemas – äkki pandi meid sunniviisiliselt tööle ja ei lasta koju tagasi enne kui 2000 ühikut müüdud ;). Eks ta nii ongi, aga sundijateks oleme me ise.

Andris sai paar päeva vähe kahtlasemas kohas töötada. Kättemaksuks naabri autode peeglite lõhkumine oli seal tavaline ja pitsaauto rüüstamine ka midagi uut polnud. Aga noh, ka sellistes kohtades võib leida mõne sõbraliku Mrs. Jonesi.

Mis seal ikka, nädal möödas ja uus juba lendab peale. Jätkame oma moto järgi elamist ja teeme oma järgmise parima nädala.

Dream BIG! Have fun! GET SHIT DONE!

Book Squadi seiklused Montanas

No nii, no nii, no nii, juba neljas nädal selja taga ja Book Squad laseb ikka aina paremini edasi. See uus nädal tõi kaasa nii mõnegi huvitava juhtumi, mis vägisi naerma ajab.

Seekordne kokkusaamine oli meil tiimiga kahes osas – Allar, Lauri, Andris, Paula ja Merka tundsid end mõnusalt Great Fallsis samal ajal kui mina, Killu, Karl ja Gunnar peesitasime basseini ääres, et natuke oma Bookmani päevitust korrigeerida.

65834543_2378659402391809_7539340069040029696_n

Kuna kõik peale Paula ja Merka kolisid eelmisel nädalal, siis see nädal oli ka omamoodi sisseelamise periood. Esimese asjana pidime mina, Gunnar ja Killu endale rattad sebima, et saaks ukselt-uksele jooksmise asemel ikka vändata. Mul õnnestus see mõne tunniga leida õnneks – ega see taldade kulutamine väga pikalt lõbus ei ole. Kui ei meeldi, leia lahendus.

Uute hostide leidmine oli ka meie To Do listi alguses. Karl suutis endale ja Gunnarile ühe Billingsisse sebida, samal ajal Billingsist tunni kaugusel Mrs. Jones’ide uksi jahtides. Me Killuga saime ka endale uue hosti. Killu oli ikka täitsa sillas, kui meie host ema ta rolleriga sõitma viis. Põhimõtteliselt on auto ka olemas, kui ma lõpuks julguse kokku peaks võtma ja tahtma sukelduda Billingsi liiklusesse – selleks läheb muidugi mingit ilgelt head põhjust vaja.

65686078_571222460074212_7944788460705939456_n

Paula ja Merilin pidid ka sellel nädalal oma elukohta vahetama. Nad said ennast lausa peaaegu et lossi sokutada.

Aga mis seal ikka. Uus nädal, uued eesmärgid, uus kuu. Let’s dig in!

Book Squad uusi maid avastamas

Mitte miski ei pane aega kiiremini käima kui kõva töö. Oleks nagu ainult silmi pilgutanud ja juba ongi järgmise postituse aeg käes ning punt taaskord ühe laua taga. Tegime kõik oma parima nädala.

See nädal oli minu jaoks ikka väga vinge. Mind krooniti lausa kahekordse käepaelaga – Demo Queen ja Sit Down Guru. Nüüd tuleb tiitleid kaitsma hakata. Lauri lubas järgmisel nädalal need mult ära võtta, aga eks me näe – ma kavatsen veits kauemaks sellele troonile istuma jääda. Eks see võistlus saab veel vürtsi juurde, kui Allar ka lõpuks sisse hüppab.

Täna suunduvad ka enamus meist uude linna ja kõike tuleb otsast peale hakata – uued HQ-d, rattad, inimesed. Kui esimene kord tundus see ilgelt palju, siis nüüd lihtsalt kehitad õlgu. Midagi ikka leiab :). Natuke kahju oli küll oma lahedad host pered maha jätta.

dav

Meie sõit Billingsisse oli ka omaette kogemus. Päris lõpuni ei saanud täpselt aru kumb see rohkem roolis oli, kas Gunnar või Karl. Lisaks sellele otsustas Karl proovida Ameerika ema stiilis sõitmist – ikka põlved kõhu all ja nina esiklaasis.

sdr

sdr

Aga mis siis ikka, paneme edasi ja veel paremini. Unistame suurelt, teeme nalja ja teeme asjad ära!

Book Squad maailmameistriks

Üks tõsiselt vinge nädal on seljataga ja kõik on jätkuvalt all in – vähemat me ei võtagi. Tundub nagu oleks möödunud ainult üks päev ja jälle istub meie tiim ühise laua taga. Nagu ikka, ei saa selliste vingete inimeste kokkusaamine mööduda ilma korraliku frisbee võistluseta. Võitlus oli karm ja lõpuks jõudsime järeldusele, et võiksime maailmameistriks tulla küll.

Lisaks sellele saime läbi viia ka oma esimese auhinna tseremoonia. Success Coin on nüüd taskus, aga paneme edasi veel paremini.

Nüüd kui esimene täis nädal on möödas hakkab juba veits pihta ka saama, mida tegema peab. Eks see rutiin hakkab ka lõpuks sisse lööma ja teeb asja natuke lihtsamaks.

Paar lõbusat lugu ka. Karl suutis üles leida Daniel Levi onu ja nüüd nad naudivad Gunnariga oma elu tema häärberis. Küll see maailm on ikka väike.

Üks kena naisterahvas oli Killu pärast mures ja sokutas talle igaks juhuks pipragaasi kaasa – ei tea kunagi kui need Mrs. Jonesid nii ülevoolavalt sind armastama hakkavad, et nende vaos hoidmiseks tuleb kasutada abinõusid.

Merilin jätkas oma võitlust autoga. Seekord vedas teda alt rehv, mis otsustas lõhkeda. Aga nagu õige eesti naine ikka, kui ise ei saa, siis probleemi saab lahendada paremini teadjatelt abi küsides.

Üks tagasivaade ka meie lennureisile Montanasse. Mänedžeridel on kogu süsteem nii käpas, et Allar ja Karl isegi magavad sünkroonis.

IMG_0810 (1)

Ootan juba põnevusega, mis järgmine nädal toob. Ainuke koht kuhu siit minna on, on edasi.

Olge lahedad (nagu Allar, kes pidi oma Cool kaarti juba ammu ribadeks rebima)!