Pärast väikest pausi ja tegusaid töönädalaid on vaja need nädalad korra kokku ka võtta. Kaks nädalat ja kaks lugu kõigilt, palju pole enam minna. All in!

Conrad: Nuud juhtus siis nii, et uhel hommikul autoga toole soites oli mul armatuuril jahutusvedeliku temperatuuri naidik jalle laes. Ehk siis mootor kuumenes jalle ule. Ja nuud siis ikka taitsa kehvasti. Onneks oli uks kohalik talumees abivalmis ja vedas oma truckiga mul auto tookotta ara. Ja sinna ta nuud jaigi… Nimelt on katki radiaator ja selle parandus on veidikene krobedam summa. Seega vist jaab see selle auto lopuks. Ja peab endale uut soiduvahendi varianti otsima

Ülla Ülla! Parast pogusamat doktori kulastust ja natukene hella katt ja palju hoolitsust kohalike tohtri poolt on juhtunud selline ime. Et minu tubli tooloom Chrysler on taas jalad alla saanud. Ja joudsalt lahme me koos seda suve loppu vallutama nuud

Caspar: Laupäev oli möödumas nii nagu ikka- ilm oli ilus ja inimesed kodus, ehk koputamiseks paremat aega pole. Olin ennast parajasti majade vahel puu alla maha istutanud ning hakkasin lõunat sööma, kui minu poole lippas väike koerake, kes oli väga sõbralik, kuid tundus ilma omanikuta. Tollel hetkel meenus mulle üks isa eelmisest päevast, kes minust pojaga mööda sõitis ning oma koera taga otsisid. Kirjeldused tundusid sobivat, aga ei osanud kuhugi helistada. Otsustasin koputada lähima ukse peale, kust ukse peale tuli ema- tegemist oli majaga, kus naabrite andmetel pere polnud. Ema helistas politseisse, et uurida kadunud koera kohta, ning nii oligi. Andsime talle kausiga vett ja midagi hamba alla, mille koer tänulikult vastu võttis. Paari minutiga oli meie juures tore politseinik, kellele koer üle sai antud ning kust ta hiljem ka koju jõudis. Ema hakkas aga mult ka uurima, et mida mina siis siin teen kah ning näitasin talle jala otsas kiirelt raamatuid, mis talle väga meeldisid. Ehk tänu kadunud koerale koputasin ma uksele, millele ma muidu poleks kunagi koputanud, ning aitasin koju koera ja müüsin veel raamatuid kah, see oli äge tunne!

Sain kah rattad alla endale, Duluthis kohtasin kunagi Ukrainast pärit härrat nimega Andrei, kes mulle sümboolse 100$ eest nädalas oma autot oli nõus kuuks ajaks laenama.

Ott: Uuh, oli see vast nadal. Eesmark oli muua 600 unitit, paris tais ei tulnud, natuke jai puudu. Lisaks oli bet et kui ma see nadal jouan iga paev oigel ajal toole ja teen keskmiselt 10SD siis lahen sugisel ATV safarile. Kulas kus ma tootan, olen ma kui kuulsus, inimesed runnevad mind kaugelt ja ootavad. See nadal tekkisid ka esimesed probleemid autoga. Ullatusena avastasin kui abivalmid usakad on, uhel ohtul tuli politsei mulle appi ja leidis ohtul kulast mulle uhe autopoe omaniku kes minu jaoks poe avas, et ma oli osta saaksin. Teisel paeval aitas mul teine politsei auto ule vaadata ja ohtul kui auto mootor otsa andis ja ma keset maanteed jain aitasid tudengid mul taas autole oli ista ja viisid mu koju. Olen meeldivalt ullatunud kui sobralikud ja abivalmid USAkad on.

Kui üleeelmine nädal läks auto katki, siis see nädal sai soetatud endale uus auto. Mis on senisest kolmest mis mul olnud on parim. Vanad autod on ikka töökindlad. Viisin see nädal ka enda auto hooldusesse ja kuna ma enda turfis kuulus vend ja inimestele meeldib mis ma teen nende kommuniti jaoks siis raha mult hoolduse eest ei küsitud. Lisaks avanes mul võimalus esimest korda külastada vahtrasiirupi tootmise farmi. Two harbours oli nädalavahetusel mingi laeva festival, mille raames tiirutasid järvel vanad piraadi laevad. Päris kõva atmosfäär ja lahe vaatepilt.

Pille: Ühe maja ette sõites tulid kitsed justkui koerte asemel mind uudistama. Kõige uudishimulikum on Daisy!

Olin keset kruusateed, lähedal 0 maja. Tahtsin ümber pöörata, sest teistpidi oleks kiirem olnud ikkagi järgmise maja juurde. Keerasin natuke liiga kraavi ja enam ise välja ei saanud, jäin aina rohkem kinni. Olin korraks nõutu ja siis kirjutasin ühele kliendile, kes oli 10 minutiga kohal ja lükkas mu toore jõuga välja sealt.

Kelly-Ly: USA-s märgitakde kuupäeva tagurpidi ehk kuu enne ja siis päev ehk mu 08/05 sünna oli uuesti!

Küts oli nii odav et terve tankla oli tühi ja katki.

Karoliina: Saime pillega eelmine pühapäev kell 15:00 et kolime uute linna Grand Rapids sama päev. Seega panime asjad kokku ja hakkasime eelmine pühapäev sõitma Grand Rapidsi suunas. Kell 21:00 polnud meil veel õrna aimu ka, kus ööbime see öö. Suht kiirelt saime aru, et peame panema hoteli toa paariks ööks ning tööd tehes hakkama endale kodu küsima. Terve esmaspäeva küsisin peaaegu igalt inimeselt, kas neil on vaba tuba. Ja muidugi kui sa paljudelt küsid siis lõpuks saad selle, mis sul vaja on. Seega kohtasin ühte kõige toredamat naist Courtney Kerns, kes tegi minu kohta nii postituse facebooki ja lõpuks oli nõus isegi meid hostima. Saime endale terve keldri korruse ja segi laupäeval tegid sauna meile.

Koputasin ühele uksele ja isa tuli välja. Rääkisime temaga ja siis ta ütles, et me sööme hetkel õhtust kohe ja ei tahtnud mind sisse istuma kutsuda. Palusin tal veepudeli täita ja ta läks seda tegema. Pärast seda tuli ta abikaasa ehk ema välja ja ütles, et palun vabandust mu ebaviisaka mehe pärast ja tule sisse palun. Läksin sisse ja ema pani tõi mulle taldriku õhtusöögiga ette. Seega samal ajal sõin ja müüsin raamatuid.

Daniel: Tegin siis ühe perega sitdowni ning kui hakkasin lahkuma siis ronis selline tore kutsa mulle autosse. Algul läks esiuksest sisse ja kui tahtsin teda välja ajada, et edasi järgmise pere juurde minna, põgenes ta taha istmele ning hakkas seal mu lunch boxi uurima. Lõpuks tuli siis ka pereema ning tiris ta sealt lõpuks välja🐶😂

Valisin siis SalesRabbit appist ühe maja valmis kuhu minna ning hakkasin sõitma, selle majani viis ainult üks väga pikk tee ning kui olin juba 3-4 miili sõitnud tuli ka selline silt vahepeal ette (pilt all). Sõitsin siis ka ca 2 miili mööda seda sama teed ning jõudsin siis lõpuks kohale. Üllatuseks oli aga hoopis see et seal oli püsti ainult väike laudamaja ning kui vaatasin teisele poole siis olid seal ainult mingi maha põlenud maja varemed. Sõitsin siis need 5 miili tagasi ja järgmise pereni… Vähemalt ei jäänud autoga kinni😆 tore sõit oli ikka.

Annabel: Mis lahedat juhtus see nädal? Sain kana paitada. Kolisime uue hostfamily juurde. Nende kodus keskmiselt ühe ruutmeetri kohta 3 jeesuse kuju. Me väga hoitud seal igatahes. Aaa uue auto sain ka. Ma tegelt ei tulnud siia raamatuid müüma, tulin tegelt autosid ostma. Milline tingimine. Milline ost. Päeva lõppedes lõin oma vaese tudengi kaardi lauda ja säästsin järjekordselt 400 dollarit. Tänulik ja õnnelik.

Sain kanasid, jänkusid ja sisalikke paitada. Kohtasin ka endiseid raamatumüüjaid. Leidsin ühe ema kes tuli mulle juba hoovis joostes vastu samal ajal karjudes et isssand kas sa southwesternist. Seejärel ta tõi kõik oma 5last ja 40 raamatut õue ja hakkas rääkima kuidas southwestern ta elu muutnud on.
Õhtul koputasin aga uksele kus üks vanem meesterahvas ahastuses ütles et issand kas sa southwesternist, ma tegin seda sama tööd 30a tagasi. Pärast toas istudes ta rääkis oma naisele ja lastele kui hullumeelne orjatöö see on, kuidas noored peavad ise oma raamatute, elamise, auto, raha ja müügi eest vastutama. Kui küsisin talt kas ta sizzleri võidureisi võitis, siis vastuseks sain suure segaduse ja kukla kratsimise. Niiet eks inimesed ja kogemused ole erinevad. Jutu lõpuks julgen väita et wolfpack langeb kindlasti esimesse loo kategooriassse.

Oskar: Leidsin kliendi eelmisest aastast ja paps oli nii heas tujus. Ütlesin, et jaja Paulius käis teil eelmine aasta ja ütlesin, et ta vist jättis teid väga heasse tujju – paps vastab – “Ojaa ta meeldis mulle” Hakkan siis tagasisidet küsima ja uusi ramse näitama – siukse emotsiooni laksu sain, sest nad kasutasid raamatuid ja keskmine hinne läks aastaga 3.0 pealt peaaegu 4.0 peale – amazing – aga, paps ütles: Oskar, mu naine keelas rohkem ostmise ära, sorry, me lähem Disneylandi ja ta ütles ei 😂

Istume perega maha ja paps on nii kahevahel, mida osta, kas ainult mata või terve sett. Ema käib poole kohaga bensukas tööl, papsil pole tööd mitu kuud. Otsustame, et teeme mata ära, paps kaob korraks nurga taha ja tuleb tagasi, nagu oleks just Mike Tysoni käest lööma koolituse saanud. Ei teadnud, kas saan nüüd peksa või saan jalad kõhu alt ikka välja – ehtne stseen Tulnukast. Paps ütleb: kuule, ei ei, teeme ikka kõik ramsid, need on head

Nagu ka muinasjuttudes, siis oli ka huntide jaoks nädal seitse bookfieldil maagiline ning täis üllatusi.

Caspar: Kui peamiselt tuntakse SW-d kooliraamatute müüjana, siis vähesed teavad, et meil on pakkuda ka üks kokaraamat, mis juba müügikoolist saati meie HQ-le palju nalja pakub, sest selle kohta otseselt müügiteksti pole ning pole saanud seda kunagi isegi käes hoida. Tekib küsimus, kuidas sa müüd midagi, mille olemasolus sa pole isegi kindel ning ainus info, mida sa omad on selle raamatu nimi “Encyclopedia of American cooking”. Vot seda ma suutsin neljapäeval teha ühele toredale majapidajannale, kellel endal lapsi polnud, aga tahtmine midagi minu käest soetada oli. Pakkusin talle naljaga, et meil on ka kokaraamat, mille ta algul välja naeris, kuid siis mõttesse jäi. Hind on koos maksude ja kohaletoomisega üle 60$, ehk mina naeraks ka. Siiski otsustas ta raamatu kasuks, kuna olin talle oma olekuga meeldinud. Nüüd aga järgmine probleem, nimelt puudus mu tahvelarvutil juba teist päeva mingil põhjusel nett, ehk tellimust ma võtta ei saaks. Wifile ligipääsu tal kah seal majas polnud, kuid mulle meenus üks tankla, mis asus majast mõne minuti kaugusel, ning kus ma eelmisel õhtul Conradi ootasin. Pakkusin idee välja ning tädi oli nõus minuga sinna sõitma, et asi kaubaks teha. Väntasin siis rattaga ja tema autoga ning saime tellimuse tehtud.

Kelly-Ly: Follosin Oskarit. Sitdownis hüppas kits mu peale ja kakas konkreetselt sülle. Pildilt ka veidi näha. Ja koer ajas pulli pärast kitsi taga.

Daniel: country teed on päris pehmed ikka, kui vaja kiiresti uksele koputama minna tasub vaadata et tee ikka autot kannataks ka, tulin siis ukselt tagasi ja märkasin, et auto tsipa kraavi vajunud. Proovisin siis välja sõita aga olukord muutus ainult kehvemaks. Aga õnneks leidsin 5 minutit hiljem ühe toreda vanaisa, kes mind oma pickup’iga välja tõmbas.

Karoliina: Laupäeva õhtul sõidan ma siis majade vahel rattaga ja käib mingi hääl rattal. Jään korra seisma vaatan rattast ning tundub, et kõik hästi. Sõidan siis edasi ja järsku käib suurem ja veel hullem hääl ning minu ratas edasi ei liigu. Lähen maha vaatan ja saan aru, et see on täiesti katki ning sellega ma enam ei sõida. Seega jätsin ratta siis sinna ja läksin jala edasi. Õnneks sai Daniel endale auto, seega saan tema oma kasutada.

Oskar: Töötasin Pine Countys ja naabervalla nimi oli Kanabec (loe: kaneibek) County. Mingi väike koerake ilgelt karjus mu peale, mille peale paps ütles.: “kuule ole vait väikene, ta võib sind nii kõvasti lüüa, et ta lööb su kohe Kanabec Countysse.

Ott: Esmaspäeval sai follomas käidud vanakooli meistrit Hardo Hansarit. Tehtud sai palju märkmeid mida ise nüüd enda töös vaikselt rakendama hakata. Lisaks nägin esimest korda elus light buge. Olime talus müügi olukorras ja järsku vaatan, et põld on kaetud sädematega. See nädal sai pühendatud enda emale ja viimasel tööpäeval otsisin turfist sarnase omaduste ja karakteri joontega emasid nagu seda on minu oma. Pühapäeval käisin esimest korda Duluthi järve ujumas, tegu on talisuplusega ja meetinul sai pead keerutatud karusellidel, mis meenuts lapsepõlve. Akud täis ja valmis uude nädalasse minema.

Annabel: Milline nädal. Põhjustasin oma esimese lahutuse. Ilmselt. Loodan, et tegemist esimese ja viimasega. Nimelt viisakalt öeldes olime oma autoomanikuga natuke erimeelsusel ja lahendasime oma muresid tema hoovis, mille tulemusel sai kogu naabruskond kuulda sõimu, näha pisaraid ja meeleheidet. Suurt rolli mängis ka asjaolu, et noormees oli just tarbinud erinevaid narkootilisi mõjuaineid. Suure draama lõpuks tuli ka autoomaniku naine majast välja ja sealt alles läks skandaal lahti. Siis Annabel ja Daniel mõistsid, et on aeg lahkuda ja võtsime oma kodinad ja raamatud ja lahkusime ilma autota. Aga elu on seiklus. Raha tuleb ja raha läheb. Auto tuleb ja auto läheb. Loodame, et nende abielu jääb.

Conrad: Caspariga laksime siis nuud toole Iron Range alasse. Seal on vaikesed kulad nagu: Mountain Iron, Hibbing, Buhl jne ja 2 vaikelinna ka. Siuke lahe ala kus on juba ammusest ajast palju kaevandusi raua ja susiniku uhendite jaoks. Kunagi oli Henry Ford ka siin alasid omanud ja Fordi tehaste jaoks tuli toormaterjal siit.
Esimene paev kaisime uhest kohalikust politseikontrosit ja linnahallist labi ja andsime siis kohalikele teada, et tegutseme ka nuud siin siis.
Tegime seal pildi linnapea Champaga ja sellest laks ka postitus FaceBooki liikvele, et me kaime ringi. See tootas vaga hasti ja kohalikud inimesed juba enamus teadsid ja ootasid meid.
Mega vagev on ka see, et me olime olnud lisaks ka uhes kohalikus ajalehes, mis om liikvel ule kogu Pohja-Minnesota. Aga kahjuks me ise seda kordagi ei nainud ja siia pilti ei saanud… 😞

Pille: Vaatasin ühel õhtul messengeri ja üks emps, kellega olin sitdowni teinud, oli mulle kirjutanud. Olin temaga maha istunud 3 nädalat tagasi, aga ta oli erakordselt särav ja tore. Ei ostnud, aga jãi meelde mulle. Kirjutas “Heyy, girl, do you remember me? Wanted to ask if you would be interested in chatting and having dinner with us?” Ja see muutis mu õhtu. Me jääme inimestele meelde ja oleme erilisemad, kui seda alguses arvame! 🙂

Pool tühi/pool täis, sama on meie ajaga siin USAs, pool läbi/pool ees, oleneb, kuidas seda aega siin vaadata tahad, selge on aga see, et juhtumisi oli see-eest ka see nädal põnevaid. Viskame pilgu peale, mida huvitavat huntidele kuues lõbus suvetöö nädal pakkus:

Caspar: Kui öeldakse, et USAs on kõik suurem, kaasaarvatud linnad, siis see ei takistanud mind juba ühele Conradi kliendi maja ette sattumast. Liikusin majade vahel ringi ning asusin usksele lähenema, kui järsku märkam maja ees SW kirjadega kasti. Aken oli lahti ning toast kuulsin laste rõõmsat hüüet:”Mom, he is back!”. Ema tuli välja, ilma et oleksin koputadagi saanud ning tema üllatuseks oli seal mitte Conrad vaid üks teine samade initsiaalidega Eestist pärit raamatumüüja. Tema üllatuseks on meid siin rohkem ning mina olin sattunud tema maja ette juhuslikult just natukene peale kullerit, kes maja ette kasti oli toonud. Mõlemal oli nalja kui palju ning tegin emale uute raamatute kasutamisest kiire demo, et saaksid juba homme lapsega geomeetriat teha!

Daniel: Käsin siis esimest korda ühe ukse taga koputamas, keegi ei vastanud. Läksin järgmine päev… kaks luukere on ukse ette istuma pandud, jällegi keegi uksele ei tulnud. Läksin laupäeval uuesti, nüüd olid okkalised kaktused ette pandud🌵Juba ootan mis järgmiseks korraks sinna pandud on😂

Kelly-Ly: Käisin Oskarit jälgimas countrys. Emaga sitdownis läks laps korra õue ja tõi kana tuppa, demonstreeris kuidas kana oskab tal käel seista nagu papagoi. Pull.

Karoliina: Üks õhtu sadas täiega vihma ja muidugi jätsin siis mina oma vihmakileka koju. See tähendas, et ma olin täiesti läbimärg ja mu tahvel oli ka täiesti märg. Olin tööpäeva lõpetanud ja tahtsin oma tahvli kuivaks teha. Kuna endal salvakat ega kuiva kohta polnud siis nägin et ühe maja ees on üks meessoost tudeng. Läksin tema juurde ja küsisin, kas sa saaksid mulle salvakat anda või midagi millega saaksin oma tahvli kuivaks teha. Selle peale võttis noormees seljast oma pluusi ja ulatas selle mulle ning ütles, et kasuta seda. Mina olin natukene kohkunud aga tahvel vajad kuivatamist. Seega tegin tahvli puhtaks ja lahkusin.

Conrad: Duluthi poiste power-HQ jai nuud see nadal uhe liikme vorra vaiksemaks. Ott kolis umbes 30min pohja poole. Ehk siis oleme nuud Caspariga kahekesi. See tahendab ka seda, et pidime puhapaevasele kohtumisele nuud soitma minu paugupilliga. Ei saagi enam Otti autoga kolmekesi minna.
Autos kus puudub konditsioneer ja aknad ei kai alla voiks teoorias paris ränk olla tiksuda 2h pikkust maantee soitu.
Aga tapselt vastupidi. Kaes on ju jalle puhapaev! Naeme jalle teisi! Liikumisvahend on ju olemas. Tuju on laes. Walmartist jalle soorikud hommikusoogiks voetud. Caspar ka pundis, nii et seltskond on mega! Ja lisaks…
Ei saa ju ometi puhapaeva nautida ilka muusikata. Aga kuna minu autos kogu stereo on puudu ja katki jnejne. Siis votsime Walmartist korraliku kõlakasti ligi. Nuud ta meil siin tagapingis põksub uhkelt. USAs on ju poodides selline poliitika ka, et saad tooteid tagastada. Ehk siis nädal-2 kasutan seda kõlarit ja siis viin poodi tagasi😁

Ott: Seda nädalat iseloomustab: kruusateed, Ott Tänak, uus kodu, politsei, old apostolic.
See nädal pani bookfield mind mõtlema, et peaks piiblit lugema, lisaks õppisin tundma mida kujutab endas old apostolic usk. Pani mõtlema et võibolla võiks ka kunagi omada suuremat pere, mitte omada kodus telekat ja Jet-skisi on ka lahe omada. See nädal sain endale ka uue kodu Karavanis, mega uhke, tunnen ennast nagu rockstar. Casparil oli ka sünnipäev ja siis ühel päeval lihtsalt otsisime turfist kingitusi.

Oskar: Eks me tahame siin mingeid funne lugusid suvest rääkida, aga vot see nädal jäin haigeks. Ise mõtlesin küll, et parim nädal tundides ja klientides tuleb siit, aga hoopis 3 päeva läksid täiesti aia taha. Siis kui lõpuks sai tööle minna, siis niiviisi kirusin ja pukesin, et see töö ikka jamps ja mulle ei meeldi ja mõttetu siin olla ja nii kaua pole juba läinud nii nagu ma tahaks. Ja hopsti – tuli karjääri kõige parem päev ja nädala tulemus jäi samaks eelmise kahega, isegi kui töötasin 3 päeva vähem 😀 No vat sulle enesekindlust ja halbade uskumuste murdmist. Pean vist rohkem kiruma hommikuti – lols

Pille: See nädal oli teistsugune, tõbiseim bookfieldi nädal. Seadsin sammud walk-in kliinikusse. Ja seal osutusin staariks 😄 Kõigepealt küsis vastuvõtutädi, et mis programmi ma teen siin ja kus Eesti asub ja milline see riik on – tundis puhast huvi, sest mul oli aktsent. Seejärel küsis üks naine, kes oli järjekorras, et kus Eesti asub. Läksin kabinetti, kus õde uuris, et mis keeli Eestis räägitakse ja et ta pole kunagi sellest riigist kuulnud – milline see on? Kirjutas dokumenti ka, et ma pärit “Estoinast”, et doktorit hoiatada minu väheste meditsiiniliste väljendite arusaamisvõimest. Doktor uuris omakorda, et kus Eesti asub ja kuidas seal meditsiinisüsteem töötab. Edasi seadsin sammud apteeki, kus kaks apteekrit küsisid Eesti ja mu kogemuse kohta siin. Ehk kokku näitasin ligi 30 minuti jooksul 6x Google Mapsist, kus meie nunnukas riik ikka asub. Ma oleks igat seda vestlust nautinud märksa rohkem, kui mul poleks see põhjus – maosoolepõletik, miks ma seal olin, kimbutanud. Igati armas meeldetuletus endale, et meie Eestike ikka väga armas ja eriline!😊

Annabel:

Viis nädalat bookfieldil on märkamatult täis tiksunud, mis tähendab, et aeg on kirja panna selle nädala juhtumised ning nädal korralikult selja taha jätta, et uuel nädalal jälle uue hooga saaks peale lennata 💪

Daniel: Jõudsin siis peale 4th of July pidustusi uude linna tööle, aga arvamus, et nüüd on need peo päevad ühel pool oli igati vale, sest Isanti linnas hakkas pihta kuulus, iga aastane Rodeo, mida emad kirjeldasid kui iga aastast drunk festi. Esimestel päevadel olid tänavad päris tühjad, nagu surnud linn oleks olnud, kuskilt kaugustest kostus aga vali muusika ja piduliste karjeid. Nädala lõpus inimesed vist enam nii väga Rodeo üritusele kohapeale ei jõudnud, sest igas kolmandad majas toimus garaazipidu ning paaril tänaval toimusid ka uhked car-meetid, kus võis näha igasugu võimsaid masinaid.

Annabel: Politseinik tahtis ise meiega pilti teha, kohalikud kuulsused ✨

Kelly-Ly: “Fancy’d kanad!”

Oskar: Sõitsin kantri hoovi sisse – ilgelt äge pikk tee majani ja keset metsa on järsku valge koer. Nagu muinasjutus keset rohelist dzunglit on valge naerunägu. Sõidame siis edasi ja siis on kits metsas, okei… ja siis tulevad kanad ja maja lõpuks. Emps tuleb kodust välja ja räägib, et ma siin vapšee eksinud. Ütlesingi talle, et jah ma täiesti Euroopast, ei tea kuidas siia sattusin. Igatahes istume empsiga maha ja oleme otsustamisel, tahab veel mõelda, näitan talle veel miskit ja siis käib mingi klõbin kuskil kaugel. Empsil silmad lähevad suureks: “ oota korra, ma arvan, et mu kits on su auto peal”
… 😬😲🥲
Ennäe ongi katusel ja kapotil uhke kitseroju

Conrad: Oli siis reede ohtu ja soitsin toolt koju autoga. Umbes kilomeeter enne kodu hakkas auto kole veidrat haalt tegema… ja siis vaatasin – oppa! Mootori temperatuur on laes ju. Kergelt viskas tossu ka kapoti alt juba. Lukkasin siis N peale ja veeresin sealt kodupoole vaikselt. Liuglesin ka uhest politsei autost mooda juhuslikult. Aga siis umbes 200m enne kodu laks mootor kotti ja jain teeaarde seisma. Nalja kui palju eksole.
Helistasin siis Casparile, et kuule selline karlumpski on, et tule oue ja jookse veits maad vasakule. Niikaua laksin siis ise juba auto taha ja hakkasin vaikselt lukkama. Umbes minuti parast tostan pean ules ja vaatan uks vahva vennike jookseb tee aares minu poole helkurvest seljas. Nalja kui palju. Votame siis molemad autole sappa taha ja asume lukkama.
Vaevalt 10-20m lukanud ja kohe tombasid seal 2-3 kohalikku autot ka seisma. Klemmid jooksevad kohe autost valja oi-oi mis on poisid, saame ka lukkama tulla voi?!? Lopuks siis nelja urgse mehe toore jouga sai seda chrysleri roima mooda teed edasi lukatud. Lopuks joudsimegi maja ette ja parkisime keset labikaiku muru peale… psiäuhh!
Panime siis kohalikele poistele käppa ja tänasime ning hakkasime toa poole astuma. Siis pööras uks politsei auto meile aga maja ette. Laksime siis sinna poole vaikselt, et no tervist harra. Ta ka kohe uuris, et just utles mootor ules voi? Abi vaja voi? Ma kuulsin enne sa laksid mooda mootor tehi vaga halba haalt. Me utlesime et aa ei nuud ongi korras ka. Siin elamegi. Meil siin oli tapselt ikka arvestatud🙃. Politsei harra vastas et aa noo korras siis, vaga ilusti rehkendatud. Aga noo kui jargmine kord mootor ules utleb siis helista mulle kohe kindlalt! Ma tulen aitan pukseerida. Andis oma isikliku numbri veel, et helista kindlalt. Siis patsutab suure politsei Fordi maasturi ees olevale rauale ega selle jaoks meil need autod ongi.
Mees ise oli aga suurem autosober ja tahtis kohe ule vaadata, et mis kamm on siis autol. Viskasime kapoti lahti siis ja pilgu peale. Tuli valja, et jahutusvedelik on otsas. Utles et nojah, ilmselt siis lekib kuskilt. Pane parast vett tais see ja siis vaata kas laheb jalle tuhjaks. Ma motlesin, et paneks siis ikka paris jahutusvedeliku juba. Korval ju tankla olemas. Kusisin ohvitserilt, et akki saame ara kaia. Noo muidugi! Miks ka mitte. Huppasime siis tal siis politsei autosse sisse ja minek. Utlesin ka veel, et OHH… esimene kord mul politseiautos olla. Ta utles vastu, et noonii teeme siis diskot ka. Ja pani vilkurid peale koik. Nonda siis laksimegi kaisime tanklas ara ja toime jahutusvedeliku.
Parast siis koju tagasi ja. Autol paak jahutusvedeliku tais, politseiharraga kappa.
Ja oligi paev ohtus

Ott: Nadal labi kui vihvti. Eelmise laupaeva jet ski soit ja chill jarvel oli nii kova et eufooria ja vasimus kandus ka esmaspaeva edasi. 4July ilm oli nutune, pidustused jaid ara aga selle eest olin mina ukse vahel liikuv lipp, kes inimestele seda paeva meelde tuletas. Nadala keskel ostsin endale uue auto, siin pohjas led tuled ja leidsin endale HQ uude turfi kus tootan. Nadala keskel sai tootatud ka countryside turfi, mis oli teistmoodi, rohkem autoga soitmist, country muusikat ja inimesed ka. Leidsin Pipi farmi.

Pille: Olin alguses arvestanud, et saan kasutada tasuta BMW’d kuni 12.augustini. Eile, 9.juulil andis omanik teada, et ta perel seda autot väga vaja ehk sinna mu seiklused bemmiga jäidki. Aga tasuta kasutada kuu aega sellist autot – see on ikka imeline! Pilt päevast, mil selle auto sain. Muidugi kokkusattumused on samuti toredad – Ott ostis just uue auto ja rendin tänasest tema vana autot ise edasi. Ehk hüvasti valge bemm ja tere tulemast must Toyota-beebi!😍

Caspar: Tundus olevat järjekordne rahulik päev turfis, kuni järsku minust must Corvette mööda vuhab. Sõidan siis rattaga ise 100m edasi ja näen, et auto pargiti just värskelt maja ette ära. Lähen siis huviga vaatama, kes auto omanik võiks olla, ning minu üllatuseks oli see üksik vanaema Mary, kes on tänaseks juba 78, ning oma koerakesega just toidupoest tuli. Vot kus elu siin USAs penskaritel!

Karoliina: Üks öö Pille äratab üles ja ütleb: “tõuse üles, tõuse üles. See kukkub kohe kokku.” Selle peale tõusin ma üles ja ei saanud midagi aru mis toimub. Pille ütles siis kohe, et vabandust ning jää magama. Hiljem kui ennast keerasin, siis Pille ütles: “Ära liiguta ennast. See kukkub kohe kõik kokku.” Hommikul Pille ütles, et ta nägi unes, et maavärin on ja meie voodi kukkub kokku.

Neljas nädal raamatuid müües jälle selja taga ning on aeg tagasi vaadata, mida huvitavat hundid kohtasid maagilises Minnesotas.

Conrad: Ostsin pühapaeval endale auto. Nimelt 2000 aasta Chrysler LHS. Normaalne paugupill on see. Esimene päev tööl olles naiteks juhtus selline lugu, et võti ei keeranud enam autot tööle. Tegin mingi 30minti jala jälle edasi ja siis mingi hetk sai jälle auto tööle järsku. Üks suur naljanumber on see masin ma ütlen. Käivitamine on ka näiteks väga vaevaline, kuna kütusepump on omadega läbi. Selline 2-3 käivitamisega saab tavaliset tööle auto. Roolivõim on veel üks tore vigur. See kaob vahepeal täiesti ära. Vahepeal midagi annab juurde. Vahepeal on täitsa korras. Lisaks on mingi veider loks sees roolil. Naljakas hall ala on rooli raadiusel keskel sees kus rooli natukene paremale või vasakule keerates liigub auto ikka sirgelt otse. Lisaks kisub auto kuskile kõrvale. Mingid sillad on ilmselt kõverad. Täpselt aga ei oska öelda kuhu poole kisub, see on vastavalt päevale erinev. Pidurid krigisevad ja kragisevad. Nendega on natukene kehvasti. Aga no veel peavad ja veab vast välja. Armatuur on nagu ostukeskus jõulude ajal. Kõikides erinevates vikerkaare värvides tulukesi võib sealt helkimas leida. Sisut pole mõtet rääkidagi. Pool interjööri on puudu ja stereo ei tööta, aknad ei käi alla, konditsioneer ei tööta ja kõik, mis veel olemas on seisab viimase ausõna peal paigal. Väljast natukene roostet on aga kõige hullem pole. Pagass on suur, nii et vähemalt mahub lademetes raamatuid sisse. Eks ta üks korralik book-mobile ole. Linnvahel tiirutada kõlbab küll. Väga odava hinna eest saadud arvestades seda, et kasutatud autode hinnad siin on EBANORMAALSELT kõrgel. Ja vast veab see pahapoiss suve lõpuni välja ka.

Kelly-Ly: Ma täna approachisin vägaaaaa vana meest kes arvas et ma ukrainast ja aina rääkis et tal nii kahju et ma siin pean olema ja ukrainasse tagasi ei saa minna. Demosin raamatut ja küsis miks meil sõjast raamatuid pole et kõik ostaks neid. Jätkas sama juttu et ma pean sōjaga ettevaatlik olema ja ütles et täna juhtub minuga midagi väga halba 😂🧙‍♀️🧙‍♀️🧙‍♀️ 1 minut hiljem juhtus see:

Oskar: Ema päeval ytles, et tal üheaastane laps, läksin õhtul tagasi ja siis paps oli veits frustreeritud, et kurat ta mõtles jälle koera, we don’t have like real human kids 😂 aga ostsid ikka.

Pille: Minu lugu see nädal – pereisa mainis, et mängib kitarri ja ma ei jätnud võimalust kasutama! Sain neile korraks esineda! 🙂

Karoliina: See nädal oli tavaline. Inimesed olid toredad ja lahked. Üks isa parandas mu ratta ära kell 21:00, üks vanaema andis jäätist ning paljud andsid juua. Seega inimesed on USAs toredad ja tegelt on raamatute müümine ka vahva!

Annabel: Nädala jooksul juhtus palju. Temperatuuri kohapealt kohtasime kõike. Oli soe ja oli külm. Vahepeal saime kõva palaviku, mis muutis töötamist kuumalainetest külmavärinateni väga lõbusaks. Vahepeal oli lausa ilm nii soe et asfalt sulas ja märkamatult kleepusin ise sitdownis driveway külge. Pigi pole siiani kätte saanud, niiet kui kellelgi häid nippe siis jään ootama. Nädala isa tiitel läheb ühele noorhärrale kes juba esimeses approachis oli tohutult kannatamatu ja käskis mul pointini jõuda, et kes ma olen ja mida ma ta hoovist tahan. Jätsin kõik keerutamised kõrvale ja selgitasin et jep müün raamatuid jep umbes 30 dollarit tükk. Üritasin kuidagi suhteid soojendada ja selgitada et olen Euroopast ja mida kõike veel. Isa surus mulle 20dollarit kätte ja hakkas mu demo raamatut käest kiskuma et jah ma ostan selle. Üritasin selgitada, et kahjuks seda ma müüa ei saa ja isa pahameel aina suurenes. Lõpuks saime ema ka juurde ja sain natuke tagamaad selgitada, kes juba ostnud on ja millised raamatud meil on. Kui jõudsin rakenduste ja mängude demonstreerimiseni, näitasin kuidas töötab raamatud ja mängud koos ja selgitasin kuidas kaamera abil lapsed saavad erinevaid loomi näha. Liigutasin oma tahvlit mööda hoovi ja isa läks täiesti endast välja et mida sa teeed?!?!?! Miks sa mu auto numbrimärki filmid. KAS SA OLED VENE SPIOON. Ma vana naljavend naersin ja ütlesin et jahjah olen muidugi spioon ja isa hakkab juba täiesti mõistust kaotama. Tuleb välja, et nalja nad ei mõista. Sealt sain kohe muidugi süüdistuse, et nad teadsid kohe, et ma teesklen oma aktsenti ja ükski normaalne õpilane ei teeks sellist programmi. Seal samas hoovis ristiti mind vene spiooniks ja see oli mu kõige naljakam intsident, mis kandis mind terve nädala. Aitäh kuulamast.

Ott: Nadalad lendavad. Paris lahe nadal oli. Tootan Two Harbor kulas, kus inimesed koik tunnevad mind ja vaated on ilusad. Lisasin pildi ka kus Caspar follob mind. See nadal suutsin lisaks tava raamatutele muua enda elu esimese koka raamatu maha. Huvitav kogemus oli ka ameerika panga drive ini kulastus. Soidad autoga sisse, annad checki ja saad umbrikus sularaha.

Caspar: Teatavasti muudeti USAs abordiseadust, sellest tulenevat levib üle riigi suur pahameel. Sattusin see nädal töötama Downtown Duluthi, kus esmaspäeval tänavate vahel ringi vurades kuulsin kaugelt kiledaid hõiskeid. Uudishimuliku turistina veeresin kolm blocki oma hetkesest asukohast alla ning sattusin naiste õiguste meeleavaldusele. Seal kohtasin ühte isa nimega Bobby, kes oskas mulle olukorda täpsemalt seletada, ning oli ka ise minu tegevustest väga huvitatud. Tegin talle siis seal samas tänava nurga peal “sitdowni”, midagi ta lõpuks osta küll ei tahtnud, kuid ütles, et töötab järve ääres ühe laeva peal ning kutsub meid talle külla, kus ta meile tuuri lubas tasuta teha.

Pühapäeva veetsime Oskari ja Danieli host family ja alumnide juures, kes meile oma kogemustest 80ndate alguse bookfieldilt rääkisid. Päeva tipphetk oli kui isa Mike meid oma perega jõe peale jet skidega sõitma viis. Adrenaliini jagus kõigile ning nägime, mis kiirusega majade vahel kah liikuma peaks.

Järjekordne nädal, uued juhtumised…

Oskar: Istusin maha nii poni empsiga kui võimalik. Ta tegi nii palju nalja, kuidas Oskar oota, oota ma ei näe midagi praegu, tule sisse, aga ma panen läätsed silma. Siis ta rääkis oma lastest, miuksest põikpead nad on, aga raamatuid meeldib täiega lugeda. 6-aastan tahab saad a youtuberiks ja siis on käinud emalt lunimas, et “emps osta mulle merchi” – KUUEAASTANE – Nii palju sai naerda ja emps tegi kohvi mulle ja oli lihtsalt idekas algus päevale, mille suhtes väga excited ei olnud.

Caspar: Lugu üsna lihtne, suutsin reedel rattaga sõites oma püksid jalge vahelt katki rebida, mille peale ma paar maja tagasi ühe laheda isa juurde tagasi läksin. Paps oli meeleldi valmis oma rohelised Nike spordipüksid mulle loovutama, mille ma järgmisel päeval talle tagasi kavatsesin viia. Päev läbi vurasin niisiis nendega ringi ning õhtul, kui rattaga liikudes veel helkurvest kah selga sai, siis oli välimus eriti koomiline.

Kelly-Ly: Läksin uksele koputama ja ei jōudnud isegi “hi” öelda kui juba uksele tulnud mees küsis kas ma vallaline et ta otsib naist omale, läksin tekstiga edasi ja küsis millal ma lapsi tahan. Raamatuid ei ostnud sest ma jätaks ta 2 kuu pärast “maha” kui Eestisse tagasi.

Conrad: Neljapäeva õhtul oli Duluthis äikesetorm. See tuli õhtul täpselt sellel ajal kui päike hakkas ka loojuma. See oli väga imeline vaatepilt. Kus alumine osa taevast oli kollakas päikeseloojang aga ülemisel osal tulid väga hirmsad äikesepilved minu poole. Kaugemal näha välgu sähvatusi. Kõige imelisem oli aga see, et nagu meil seal Duluthis on siis tänu järvele on seal ilm täiesti omaette. Seekord oli selline lugu, et äikesepilved lahknesid kaheks ja liikusid ümber minu. Ma ei saanudki ise vihmaga üldse pihta aga maagiline oli vaadata kuidas nii ees kui ka külgedel liikusid suured võimsad tumedad pilved, mis sähvatusid välgust. Ja taga kaugel oli näha päikeseloojangut. Samal ajal tõusis ka kõva tuul. See oli aga üks ülimalt soe briis. Väga imeline kogemus ja vaatepilt oli see taevas ja soetuule iil samal ajal kui ümbrus tundus nagu tegu oleks maailmalõpuga.

Pille: Kohtasin sellel nädalal mitut ema, kes panid mind teistmoodi mõtlema. Või vähemalt mõtlema rohkem asjale, mis on tähtis. Sellele, et ma panen inimesi hästi tundma, minuga on vahva! Olin ühe emaga sitdownis, kes terve aeg ei rãäkinud väga ja kui ma ütlesin “ma pole kindel, kas sa oled huvitatud raamatuid nägema ka või eriti mitte”, siis ta vastas: “I’m just impressed how friendly, excited and charming you are. You really make people feel good and you are doing such an amazing thing – show me your books”. Ja seda oli vaja kuulda. See ongi see midagi, mis on eriline! 🙂

Annabel:”Ilus taevas”

Ott: Kolmas nadal mentaalselt valjakutsuvam kui ma arvata oleks osanud. Sahkeldamised permitiga. Enseusu kaotamine, aga iga madalik on selleks et sealt korgemale tousta. Seega oli see vajalik et attitude oigele lainele taas saada. Viimasel paeval panin kogu efforti sisse, puhendasin oma paeva effordi uhele kallile inimesele ja sellel paeval tegin ka enda senise karjaari parima paeva unitites, millega voitsin ka nadala dedication auhinna. Tuli ara! Mis veel ponevat. Leidsin turfist naise, kes mulle puhapaevaks enda 20 aastat vana mustangi laenas. Laupaeval tahtsin poisse ullatada ja viia koju midagi head, astusin Pizza Huti ja tulin sealt valja tasuta saadud kahe pizza, kana koibade ja kuuslaugu leivaga.

Daniel: Käisin see nädal normi ala turfi läbi ja pani imestama miks ükski pere kodus pole, paar tänavat edasi minnes avastan, et üks tänav täiesti autosid täis, nii et ei mahtunud vahepeal rattaga möödagi, tuli välja et toimus üks suurem community graduation party🎉 ning minult isegi küsiti, miks ma üksi rattaga mööda tänavaid sõidan😄 selle asemel et lõpetamist tähistada.

Karoliina: Koputan mina uksele ja keegi tuleb ūks naine uksele. Kôik on tavaline aga naisel on väga kiire nii, et andsin oma business cardi ja lahkun. Kuna mul oli natukene vaja kohendada asju seega korraks seisin nende maja ees. Naine tuleb siis välja ja küsib: “Karoliina you are from estonia?”. Ma vastan, et jah. Sellepeale ta nägu läheb naerule ja ūtleb: “my husband is from estonia”. Naine läheb tuppa korraks, et oma mees kutsuda. Siis tuleb mees uksele ja ütleb mulle puhtas eesti keeles: “Tere hommikust!”. Seega sain korra teha USAs tööd eesti keeles.

Teine nädal raamatute müügimaastikul läbi ning ei möödunud ka see ilma lahedate emotsioonide ja lugudetta…

Oskar: Istusin papsiga maha ja tuli välja, et viimane kohalik kinnisvaramaakler. Jutustas mulle majadest, kuidas neid puudu ja seepärast maksavad inimesed juba pea 2x rohkem. Koolipiirkond samuti üks parimaid ning ka seepärast majad 2x kallimad – aga nii vahva paps. Tegime minu üle palju nalja ja see teebki selle töö toredaks. Ta küll ütles küll, et ma arvatavasti räägin teistele ka, kui suure jaanitule ta mulle alla pani, aga viimase asjana ütlesin, et ta pigem räägib ise lugusid minust küllaga 😂 Naljakas ja sõbralik härra, haridus on tähtis!

Ott: Nädal oli huvitav, Teisipäeval kaotasin haale, nii et uste oeal sain inimestega raakida ainult sosistades. Suure üllatusena kujunes sellest mu parim paev, sosistades suutsin inimesed uksel end kuulama ja naerma panna. Selle nadala ti hetk oli kohtumine Jhon Engoriga, vaga lahe isa, kes on ise juba 25 aastat ukselt uksele müünud, tema vibe, oleks ellu suhtumine oli inspireeriv. Elab tagasihoidlikult kuid toetab pidevalt rahaliselt ja tegevustega kogu ühiskonda. Jõuludel viib veoautoga kula lastele manguasju. Prioriteedi paigas ja tema silmside vaartused lihtsalt kandusid edasi.

Caspar: Kätte jõudis siis esmaspäev ning asusin rattaga uue ala poole väntama, kuhu pidi väidetavalt jääma ka kurikuulsa Paul Vestersteini kodu, mida ma kindlasti külastada tahtsin. Sama päeva ennelõunaks olin ma jõudnud siis sinna maja ette ning asusin koputama. Minu üllatuseks tuli uksele viiekümndendates meesterahvas nimega Mark, kes pärast Eesti mainimist teadis kohe keda ma otsima tulin. Mark väitis, et on Pauli poeg ning isa olevat hetkel Floridas, kust ta sama nädala neljapäevaks tagasi peaks olema naasnud. Poeg eesti keelt ei osanud ning ei jäänudki muud üle kui hiljem tagasi tulla. Käes oli nüüd laupäeva hommik ning teadsin, et täna liigun ma sealt samast veel korra mööda. Kella üheteistkümneks olin jõudnud siis jälle selle sama kollase maja ette, mis golfiväljaku ääres nõlva peal asus. Koputasin siis jälle ukse peale ning sinna ilmus naisterahvas, kellele ma ennast nimepidi inglise keeles tutvustasin, mille peale ta vastas “your name, it sounds estonian, wait here a minute.” Uks sulgus ning jäin ootama. Järsku avanes see taas ning seal ta seisis, 94-aastane Paul Vesterstein, kes pärit Otepäelt, ning kellel eelneval päeval just sünnipäev oli olnud. Juhuslikult olin ma hommikul kotti pakkinud Kalevi Maiuspala kommipaki, mille ma meeleldi härrale andsin. Paul oli viimati Eestis käinud kolm aastat tagasi, kuid eesti keele oskus polnud kadnud kuhugi. Eelnimetatud naisterahvas olevat ühe Pauli hea sõbra tütar, kes samuti eesti keelt rääkis ning Pauli aitas. Paul oli viimases 8 kuud olnud oma mereäärses Florida kodus koos basseinide ja tenniseväljakutega, ehk see, et ma teda tabadagi suutsin oli juba juhus. Kahjuks ei saanud ma temaga kaua vestelda, aga mees on elav ajaloo raamat, kes kunagi pärast teist maailmasõda vangilaagrist vabanedes Duluthi elama kolis. Lahkudes andis ta mulle enda numbri ja pakkus kohe abi erinevate logistika probleemide lahendamiseks, kui neid tekkima peaks. Proovime talle mingi päev kõik koos ka külla jõuda, mida ta ise ka soovis.

Conrad: Ühel samal paeval oli 2 selist juhtu kus uksele koputades tuli laps ja tegi ukse lahti. Aga nonda et kodus oli 2 koera ja need jooksid kohe toast valja ja hakkasid mind rundama. Esimene kord oli 2 musta sellist keskmisest natukene suuremat koera kelle eest ara taganesin ja siis veel komistasin oma ratta otsa ja lennutasin mapi kuskile paari neetri kaugusele hea kaarega. Onneks olid need koerad pigem sobralikud ja haukusid lihtsalt rohkem. Ja ema joudis toast valja neid rahustama.
Natukene jarsem olukord oli aga sama paeva ohtu poole. Kus samamoodi laste vahelt tuli 2 natukene vaiksemat aga kovasti rohkem musklis koera valja ja hakkasid mind taga ajama. Ja no need oli nuud ikka taitsa hammas verel. Nemad nalja ei plaaninud teha. Onneks on meile antavad bookbagid uhed maailma vagevaimad tooriistad ja nendega on voimalik koike teha. Seega ongi bookbag ka naiteks vaga hea kaitserelvastus naljaste koerte eest. Nonda siis tagurpidi joostes ja bookbagiga vehkides sai umbes tanava jagu ikka sõda peetud kuni ema toast valja joudis et koeri kinni hoida. Seekord sai kogu mapp kohe alguses mul kaest kaduma ja koik sdal vahel olev kraam mooda hoovi igas ilmakaare suunas laiali. USAs on julgelt ule pooltel inimestel koerad ja nendega juhtub igasugu nalja. Enamus koerad on onneks sobralikud ja tulevad lihtsalt lipsima. Aga no kunagi neid ei tea, nii et parast uksele koputamist votan ma tavaliselt umbes sellise asendi sisse nagu voib naha Olümpia 100m sprindi stardirivistuses reas olevatel meestel. Stardipukki ma kull kaasas kanda ei saa aga enamvahem teeb sama valja.

Kelly-Ly: it gets worse before it gets better, kõik :)))

Pille: Üks tänav oli lahe! Läksin ja koputasin esimesele uksele ja oli sitdown, seal oli naabrimaja poeg ka ja ta viis mind käsikäes enda ema juurde, kellega sain sitdowni ilma, et oleksin ise approachi teinud. Keset teist sitdowni tuli esimese maja poeg külla, kes viis mind koos selle pere pojaga kolmanda juurde. Ehk ma sain 3 sitdowni ühest approachist 😀

Annabel: Lugu kiire ja lühike- oleme harjunud 36 kraadise sooja ja tapva päikesega ja nagu iga tavaline teisipäev läks annabel kodust välja lühikeste pükste ja pluusiga. Meie kõigi üllatuseks tuli tol päeval pm lund rahet ja eriti vihast vihma. Päeva lõppedes jõudis annabel koju uue garderoobiga. Sain linna pealt jope, sokid, püksid ja pusa. Teine kordki 🤝

Karoliina: See nädal oli eelkõige tore sellepoolest, et kohtasin maailma kõige ägedamaid emasid. Esiteks kohtasin ühte õpetajat, kes oli mega tore ja vaimustusest sellest, mida teen, et kutsus mind ja Pillet endaga piknikule üks pühapäev. Teine tore pere oli selline, kelle juures olin umbes 21:20. Kuna nad olid mu viimane pere ja nad tegid just ise kodus süüa, siis tegid mulle burgeri kaasa ja andsid ühe smuuti ka. Muidugi oli ka teisi ägedaid peresid aga nad jäid mulle enim meelde.

Daniel: Tegin kell 19 callbacke ja siis siuke 14-16 aastased poisid hakkasid mind ilutulestikuga laskma.

Iga nädal proovime edaspidi tuua siia kõigilt mingi meeldejäävama loo või üldmuljed möödunud nädalast. Teise nädala postitus tuleb kerge hilinemisega, aga oli väärt ootamist…

Karoliina: Ühel päeval avastasin kell 16:00, et mu kottist on välja kukkunud mu lunchbox. See tähendas, et õhtusööki mul polnud. Läksin korra otsima, aga otsustasin, et vahet pole ja teen tööd edasi. Pärast tööd koju sõites mõtlesin terve tee, et kuhu ma oma lõuna panen homme, sest rohkem karpe mul pole. Jõudsin koju ja ütlesin Pillele, mis juhtus. Selle peale ta vastas, et mulle anti täna ühest perest karbiga süüa kaasa. Seega juhuse tahtel samal päeval, kui mina oma karbi kaotasin, sai Pille uue, mida kasutada sain.

Oskar: Sõitsin mööda maanteed ja järsku jookseb karu üle tee, siis mõne aja pärast igasugused jänesed ja hirved ning kõige tipuks tulivihane kalkun – Welcome to Minnesota!

Conrad: Kuna meil poistega HQs korralikku voodit polnud ja magasime lihtsalt põrandal mattidel siis leidsin endale tööalalt lahenduse. Kolmandal päeval koputasin ühe maja uksele ja sealt tuli välja üks natukene vanem mees nimega Steve. Istusime tal aeda maha ja hakkasin rääkima, et millega siis tegelen ja kust pärit olen jne. Rääkisime mõned minutid sellist head muhedat juttu. Siis täpselt enne kui jõudsin talle raamatuid näitama hakata ütles ta, et kuule ma ikkagi ei taha su raamatuid. Aga uuris niisama edasi Eesti kohta ja arutasime muid maailma asju. Siis uuris ta kus me siis ööbime. Ning suunas mu pilgu näpuga aia serva poole, kus lebas üks diivan. Ja ütles, et näed… see on sulle. Vast kulub marjaks ära teile poistega. Pakkus ka ise välja, et tule õhtul pärast tööpäeva lõppu siit läbi. Tõstame diivani trucki peale ja viime ära. Kokkulepitud. Õhtul läksingi siis pärast lõpetamist Stevei juurde tagasi. Tõstsime diivani tema pick-up trucile taha kasti ja minu ratta veel salongi tahaistmele ning sõitsime meie kodu poole. Nõnda saingi ülejäänud nädalaks endale hea monusa magamisaluse.

Kelly-Ly: Töö pole üldse nii raske kui arvasin. See sama lihtne kui lihtsaks selle ise mõtled ja mis attitudega oled. Usa inimesed chillid ja ilm hea!

Daniel: Tegin rahulikult ühele empsile approachi, too kuulas huviga ja siis tuli üks 3 aastane poiss ja lükkas tuimalt uksega slammi😂
——
Ühele päeval oli gravy täielik kaos, 5-6 müügimeest ühes turfis võidu jooksmas, 2 roofingu kutti, 1 exteriori oma, 2 security oma, üks tegi mingit auto hail damage parandust ka ning kaks tegid üldse oma poliitilist kampaaniat. Korralik võistlus käis kes enne uksele koputab🤣🤣

Ott: Olles kaks aastat juba seda tood teinud, oli esimese nadala tipp hetketeks politsei jaoskonna ja city halli kulastamine, seal enda tutvustamine ja county sheriffi Jasoniga pildi tegemine. Omamoodi pull oli ka jooga mattidel magamine.

Caspar: Juba esimesest päevast Duluthis koputamisest tõid inimesed Eestit mainides välja nime Paul Vesterstein, kes pidavat olema tuntud tegelane siin linnas ning endiselt veel edasi tegutseb. Nime kuulsin nii mina kui ka Conrad iga päev vähemalt kolm korda, ehk huvi selle salapärase linnalegendi kohta suurenes iga korraga ning iga inimene teadis temast midagi uut rääkida. Härra pidavat olema juba oma üheksakümnendates ning ühel päeval kohtasin ma meest nimega Rich, kes väidetavalt kunagi, kui tolleaegne Eesti president (nime ta ei mäletanud) siin pojaga Paulil külas käis, oli pojaga tennist mänginud ning teadis näidata kaardi pealt Pauli Duluthi kodu asukohta. Juhuslikult jäi see hoone minu järgmise nädala turfi, ehk jäin huviga uut esmaspäeva ootama…

Annabel: Seeee on safari!! 🦓🐅🦌🐆🐫🐞🦟🪳🐠🐡🐵 Lugu kiire ja lühike. See nädal ma sõitsin koos hirvedega koju. Teisipäeval läksid kilpkonnad üle tee. Siis nägin vöötoravaid jaaa musti pruune ja halle oravaid, 3 rotti ja 1 hiirt. Kõik elus. Lol. Nädala lõpus nägin 3 kalkunit ja ühte kobrast.
Tausta loomaaed. Soovitan!

Pille: Minu esimese nädala kõige lahedam lugu on kindlasti auto saamisest.
Istusin perega ja isal oli üks sõber külas. Läksin sealt välja ja hakkasin rattaga ära sõitma. Isa ja ta sõber tulid ka õue, kõnetasid mind “ohh, sa eestist, niii lahe” jne. Siis sõber mainis, et ta tegeleb kanuumatkade korraldamisega ja ma küsisin kohe ta numbrit, et mingiks pühapäevaseks seikluseks seda võimalust kasutada. Ma õpin ise Rekreatsioonikorraldust ehk meie erialad natuke ka kattuvad. Siis nad vaatasid mu ratta poole “sa sõidad rattaga ringi, sa vist elad siin lähedal”, mille peale ma naljaga küsisin, et kas nad teavad kedagi, kes müüb autosid odavalt, mille peale isa sõber näitas valge BMW 328i suunas “ma lähen täna 2 kuuks Alaskale ja see on minu auto, mida keegi ei kasuta”. Sellel hetkel tuli mul meelde hommikul loetud “Kuidas võita sõpru ja mõjutada inimesi”, et kui sa midagi tahad, siis pead teises inimeses huvi äratama, mitte enda soovist rääkima. Ehk umbes 5-minutilise tutvumise peale ütlesin, et ma olen huvitatud ja rääkisin, kuidas autol ei oleks hea seista ja ma hoiaksin seda 2 kuud puhtana (see oli küllaltki must) + maksaksin renti ja näitasin pilti, et Eestis olin sama autoga sõitnud pikalt. Mitte sõnagi sellest, et mul oleks mugav töötada ja raamatuid deliverdada. Ta natuke naeris ja polnud kohe kindel, kas 2 kuuks tahab laenata seda mulle. Ma aitasin tal natuke otsustada, öeldes: “proovime nii, et ma kasutan seda pühapäeval ja kui ma selle terve (ja puhtana) tagasi toon, vaatame rendivarianti edasi”. Mõeldud-tehtud! Pühapäeva õhtul näitasin terve auto sellele isale (sest sõber oli Alaskal) ette ja rääkisin telefoniteel Alaska-mehega. Ta otsustas, selle 2 kuuks minule anda tasuta. Ja siin ma olen – sõidan valge bemmiga, mille sain suvalise ukse tagant tasuta ja mille tagastan 12.augustil 🙂

So here we go, first week of the summer, we are here now, no turning back…

The week started off with us waking up at our hotel in Nashville and after a hearty breakfast it was time to start walking up the hill, under the boiling 🥵 Nashville sun with our bags in our hands and blue SW shirts now on, ready to start the summer off with a company tour by our DSL Timo ❤️. Having seen the superstar wall and agreeing that it lacked a few wolves, we knew what we would need to aim for this summer. After the tour it was time to catch some quick cycles and approaches (as all TOP FY do 😎) whilst waiting in line to get our ID pictures taken. Pictures ✅, Mort’s statue touched for good luck ✅, it was time to start move into our HQ for the next few days, which would end up being the Sonesta Nashville Airport hotel, where our sales school would also be held. The day ended with a quick org meeting and meal prep for the week coming up. 22:59 meant that it was time to shut off lights and try to get some shut-eye, whilst anxiety tried it’s best to stop that from happening. Eventually it faded away, but then.

🚨 6:59 🚨 IT’S LIGHTS OUT AND AWAY WE GO, THE RACE TO THE BATHROOM BEGAN 🏎. Everyone was eager to feel the energizing and cold 🥶 shower, which helps get every Bookpersons day get started in the best way possible- naked and afraid. Then it was time to put on your outfit, grab your lunch and sprint to breakfast, whilst getting some approaches done in the waiting line. After quickly devouring the egg and sausage breakfast sandwich, that became a staple of every morning, we finally got our hands on our weapons arsenal for the summer- the book bag, filled with educational tools that not even the most narrow-minded Mrs. Jones could say no to. Then it was time to get sales school started with a speech from (read in a excited Ryan Davies voice) YOUR PRESIDENT OF THE COMPANYYYYY, DAN MOOOOOOOOOREEEEE. Dan was followed by many of the already familiar names like Ranol, Andres, Madis and Timo, who talked about the different parts of sales talk. Lunch was next up, and it was time to get a sweat on 💦, because doors 🚪 won’t knock on themselves and the daily training session has started. Under the hot sun ☀️, we quickly realized the importance of drinking as much water as possible and using sunscreen… at least some of us did, the other’s resembled more Larry the Lobster 🦞 at the end of the day, but hey, that’s what school is for right- hard in training easy in battle. The day was wrapped up with a evening session and org meeting, where Kelly Ly, was crowned the queen 👸 of approaches, by gaining 130 points! After a quick shower and technical reading it was time to pass out horizontally on the bed, that had never felt comfier and warmer until…

🚨5:59🚨, and I wish it was a typo, the alarm rang and everyone sprinted to be the first one to be graced by the cold water of champions. As just before stepping out we realized that Ott had accidentally put the alarm an hour before the actual wake up time, so we just decided to go back to bed, and of course not an extra minute of sleep was gotten that morning. 6:59 it was again time to do the same routine as the day before, eat breakfast, do some door demos and get the day rolling with some words from Ryan, Dan, Ranol and Veiko. After that the burning Nashville sun was ready to embrace us for lunch and outside practice. No pain, no gain, so we ran 🏃‍♂️, knocked and perfected our sales talk, until it was time for another evening session and Fire Chat by Lee McCroskey, whose lively story about his first year on the field, had everyone on an emotional roller coaster of tears, laughter and relatability, when talking about his friends at home and stories of “character-building days”, where giving up just wasn’t an option. Org meeting to end the day where Karoliina was announced as the winner of the door demo contest. So it was yet again time to get some well earned sleep…

Day 3, here we go again… 6:59, not a minute earlier or later. Breakfast, followed by morning speakers, lunch, daily practice and the main part of the day… Men and Women meetings of course. The men, gentle and vulnerable creatures as they are, had a cultured chat about how to stay safe from the potential dangers of the book-streets and what to wear, whilst the women were in the middle of the parking lot, shirts off and imitating our primal ancestors with noises that are unexplainable here… or was it the other way around 🤔. Nevertheless it was an important chat for everyone, which was followed by yet another Fire Chat, this time from CEO Dustin Hillis, whose entrance had everyone hyped and on their feet. After his talk everyone left the room full of inspiration and endless notes, that were perfect for reading right before going to sleep…

FINAL DAY OF SALES SCHOOL. Same time, same morning routine, same breakfast, new speakers for the morning session. Lunch was then followed by a quick rundown on how to demo FBL and CEA. Then it was time to deal with some paperwork 😴 and cycles, which saw our last day quickly fade away as well, but before it was time for one more evening session and Fire Chat. Ryan’s hypeman Aleksi got the crowd extra pumped up for the last time and everyone was not only on their feet and chanting, but also on the chairs, the atmosphere was set… It was time for Dan to say his last words to us before sending us out into the Wild West that are the book-streets and Mrs. Jones’ front step. Kaarel Kõiv also shortly went over what to focus on the first 3 weeks and how to obtain the highly desired Success Coin. Pat Roach then also got to speak about his first ever day on the field, which gave the FY’s a lot of confidence before going into their first day on Monday. It was then time for a final org meeting, packing the bags and final night at the HQ…

Saturday started of like any other day, but the day ahead was one that nobody was looking forward to, as there were 14 hours of road ahead to get from Nashville to our final destination, Saint Paul, MN. At 8 the bookvan and car were ready for lift off and so it started. After 800$ worth of gas for the van and 13 hours, we had finally made it to our host family, where we would stay for the night…

Sundays aren’t working days but they aren’t days off either, so the main objective was to get all of us settled in into our HQ’s, get some shopping done, go to church etc. Three of us still had an extra 2 hour car ride to Duluth ahead, so there was no time to be wasted. We offloaded the truck into a storage unit, so that the books would be more easily storable. The final thing for the day was to get our feet wet with a few knocks, to get the anxiety out of the way for Monday. All things didn’t go by plan during the day, but everything got done, at least somewhat… 🐳