WEEK 10!!! by Grand RAMMM

10 nädalat tehtud ja 2 veel jäänud! MIDAAAAA?

Alles on jäänud 11 viimast tööpäeva, et anda endast parim ja lõpetada aasta pauguga. Või vähemalt andes endast parim, sest see on kõik mis loeb.

10nda nädala lõpetasime aga küll pauguga – nimelt adrenaliinipauguga. Utahi maalilised ning kurvilised mägiteed viisid meid Bear Lake’ni ehk eesti keelde tõlgituna Karu järveni. Seal rentisime endale jetid, millega kimasime ning driftisime järvevees. Tundus, et kõik jäid ülirahule ning samasuguse hooga paneme suve lõpuni.

Grand RAMi emotsioonid pärast jetidega sõitu
Meie oma “Rannavalve”

Sel nädalal Ivaril läks taaskord auto katki. Nimelt lendas piduriklots minema nii, et auto tuli mehaaniku juurde taaskord pukseerida. Ägedamate seikade poolest sai Ivar naabrite käest teada, et tema tööpiirkonnas on ühe kodu omanik endine Prantsuse korvpallikoondislane Boris Diaw, kes mängis 14 hooaega ka NBAs. Kuna Ivar mängis ka kogu lapsepõlve korvpalli, siis ta läks väga elevile, ent meest ennast ei õnnestunud tal tabada. Siiski, kui auto saab töökorda, siis ta kavatseb enne suve lõppu veel õnne proovida.

Andriana kohtus ühtede vanavanematega ja vanaisa oli megalahe ning esitas Andrianale enda luuletusi. Too vanaisa kinkis Andrianale ka plaadi, kuhu on peale lindistatud kõik nende luuletused.

Andriana ja imelised mäed, mis kaunistasid teeääri, mis juhatasid meid Bear Lake’ni
Kristo tegi tõesti kõvasti tööd sel nädalal

Week 8 ja 9 – Grand RAM

8nda nädal lõpuks käisime Andriana ja Lisanni host-family juures abistamas. Nimelt ehitavad nad omal jõul enda kodu teisele korrusele vanadekodu ning tööd on seal teha oi-oi kui palju. Seega noorte härgade jõud kulus igati marjaks ära. Tassisime vanne mööda maja ringi(mõõtsime ja arvutasime, milliste nurkade erinevatest ustest läbi mahume) ning kaevasime ning vedasime kivijurakaid.

Vannid olid päris rasked ning samuti ei teinud asja kergemaks, et ühe vanni sees oli herilaste pesa. Tundub, et Andriana oli tööde juhataja
Vanamehed väsisid vahepeal ära ka
Pärast tööd puhkasime ka veidi

Kristo sõbrunes sel nädalal koeradega, kui koputama minnes nägi, et väike koerakene on õues, et tegelikult ei hirmuta väga, aga ukse juurde jõudes hõppas maja tagant välja, aga hoopiski kurjem koer, kes võttis Kristo omale sihikule. Õnneks oli abiks võtta bookbag, millega koera rünnakuid tõrjuda ning see võttis koera hammustused õnneks enda kanda.

Andriana ja Lisanni host-momil oli sünnipäev ning saime ka sünnipäevatorti maitsta

Andriana koputas uksele, kuhu tuli isa, aga ema oli väga hõivatud, mistõttu ta läks sinna hiljem tagasi ning isa ütles, et ta on terve päev mõelnud Andriana peale ning tal on Andrianale üks pakkumine …

Nimelt nende pere väga-väga soovis, et Andriana läheks nende juurde lapsehoidjaks. Kõik hüved oleksid olemas: saab süüa, saab nende juures elada saab autoga sõita jne jne jne.

Sel nädalavahetusel käisime mereloomi ning muid huvitavaid loomi ning linde vaatamas

Ivar läks see nädal vanaemadele väga hästi peale. Üks ütles, et tal on maailma ilusaimad silmad ja teine tahtis teda oma 23aastasele tütrele näidata. Üks reedene päev möödus Ivaril muidu chillilt, ainult et üks paps ähvardas teda lihtsalt natukene maha lasta.

GRAND RAM nädal #7

Nädalalõpus käisime megakaunis Adam Canyon’is matkamas. Tee oli pikk ja mäed võtsid mõned poisid väga higile, aga see rännak oli kahtlemata seda väärt.

Hendrik võttis uut turfi ja kohtas uksel naist, kes uuris, kust Hendrik pärit on ja arvas ära, et ta on Eestist. Selgus, et tolle ema abikaasa on Gary Wilkinson, kes aastal 2012/13 mängis Kalev/Cramo ridades korvpalli. Tegu oli väga lahke emaga ja too rääkis, mida kõike nad Eestis tegid ja tutvustas isegi tütrele eestlast nagu tulnukat, et eestlane sattus nende ukse taha.

Gary Wilkinson Kalev/Cramo ridades 2012/13 hooajal

Kristo sattus huvitavasse naabruskonda, kui pea igat maja valvab koera asemel hoopis kits või lammas.

Kristo kitse toitmas

Rico oli humoorikas vahejuhtum ühe emaga, kellega ta toas maha istus. Enne raamatute demomist ema ütles, et ta korraks käib teises toas ära. Läks mööda minut-kaks, läks mööda viis minutit ja ema ikka polnud tagasi. Rico kõva häälega küsis üle terve maja, kas kõik on korras ja ühtegi vastust ei tulnud. Ema oligi täiesti haihtunud majast ning Rico seepeale lahkus.

Lisann sai suurest hirmust üle ja võttis mao kätte

Karlil oli suur juubel ja ta sai 20aastaseks. USA seaduste järgi veel alkoholi tarbida ei või, aga see ei takistanud meid tähtsa päeva tähistamisest.

Karli sünnipäev

Grand RAM nädal 6 – poolel maal

Pool suve on meil nüüdseks läbi. 6 nädalat 12st on tehtud, ent see ei tähenda, et nüüd on kõik lihtne. Poole suve jagu on nüüd küll uusi kogemusi ja oskusi, ent tööd tuleb sama kõvasti edasi teha.

Sellel pühapäeval käisime satsiga Salt Lake’is, kus kohtusime lätlaste orgiga ja käisime kõik koos mormoonide kuulsaimas usupaigas – Salt Lake Temple’s.

Eelmisel nädalavahetusel käisime Antelope Islandil, kus nägime kaugelt isegi piisoneid

Sel nädalal oli Kristol palju lugusid. Ta kohtas ema, kel oli lapsed vanuses 26 ja 21 ning 1,5 aastane poeg, keda nimetas sõna otseses mõttes “COVIDi õnnetuseks”. Lisaks nägi Kristo turfis majade vahel hobuseid ringi jooksmas, kes olid ilmselt kuskilt põgenema saanud. Kogu rahvas tänavatel vaatas lihtsalt imestunult, mis toimumas on. Samuti kohtas ta päikesepaneelide müüjat, kelle sõber oli käinud Eestis mormoonina missioonil, aga müügimees ei uskunud, et selline koht nagu Eesti üldse eksisteerib ning Kristo pidi tolle sõbraga telefonitsi selle tõestuseks eesti keeles rääkima.

Ivaril ja Lisannil läks mõlemal auto katki, nii et mõlema raske tööga teenitud raha voolab laiali. Ivaril oli terve nädal peavalu, mida peale hakata, kuna paigalt see enam ei liikunud, ent toredad Utahi elanikud panid mitmeid tunde selle peale, et masin sõidukorda saada ja see hakkasgi tööle pooleks päevaks, ent samal õhtul andis uuesti otsas.

Karl kaotas Andrianale kihlveo ja Andriana tegi tal küüned

Kui Lisanni auto katki läks ta lähipiirkonnas asuva megatoreda isa juurde, kes oli varasemalt raamatuid ostnud, kes lasi Lisannil enda jalgrataste kollektsioonist sobiva ratta välja valida ja Lisann sai ilusti tööd jätkata.

Rico leidis mõmmi endale

Kaarli kallis Walmartist saadud Huffy jalgratas pidas 1,5 kuud vastu. Selle aja jooksul jõudis see sattuda valedesse kätesse, Kaarel jõudis neli korda vahetada sisekumme ja ka ühekorra matsu panna. Nüüd on tal uus kaunitar. See on must pärl nagu seda oli Jack Sparrowle tema kaunitar. Kaarel viis oma vana sinise Huffy taaskasutusse Walmarti, sai kõik oma raha tagasi, mis ta maksis selle eest ja ostis sama raha eest uue. Vot selline ongi kõigi võimaluste maa – Ameerika. Sõida kaks kuud, retsi igat pidi, vii tagasi ja võta uus.

5. nädalal oli USA-s 4th of July ehk ameeriklaste iseseisvuspäev, mis on nende suurim pidu üldse. Sel puhul olime ka natuke pidulikumad.

Karl ja Ivar läksid pidžaamadega tööle

Week 4 of Grand RAM

Grand RAM-i 4. nädal sai ka lõpuks blogisse kirja ning nädal sai kahele HQ paarile väga magusa lõpu. Selle nädala võistlus, Pie-in-the-Eye, toimus HQ paaride vahel – millised HQ paarid suudavad kõige rohkemate peredega maha istuda nädala jooksul, need võidavad ning saavad kaotajatele vahukoorese taldriku näkku lüüa.

Lisann ja Andriana ning Kaarel ja Rico pääsesid puhta nahaga. Ülejäänud kutid said aga suu (või noh näo) päris magusaks.

Rico on päris kuum kutt siin. Ühel nädalal ostsid mingid USA pihvid talle Walmartist jalgratta, sel nädalal sebisid teda Junior High ehk Eesti haridussüsteemi mõttes 7-9 klassi tüdrukud uste peal.

Kristot tabas lindude rünnak ning ühele emale meenutas ta tolle varalahkunud poega või ta oleks soovinud et ta poeg oleks Kristo-sugune olnud, seega ka veidi emotsionaalsemaid hetki juhtub bookfieldil.

Andrianal oli sitdown ühe geipaariga ja Andriana sõnul oli see tema 2 aasta üks kõige ägedamaid sitdowne üldse.

Karl küsis üldse aga ühe papsi käest ukse peal approachi tehes kogemata, et kas tema on selle perekonna ema xdd ??? Õnneks oli tegemist üsna chilli papsiga ja mõlemad naersid selle üle.

Pühapäeva veetsime rannas ja tegime eelkõige Andriana juhendamisel vesiaeroobikat.

Hendrik on meil stiiliguru ja näitab uusi buckethatide moode

Selle nädala lood jäävad üsna lühikeseks aga anname see-eest piltidega meeleolu edasi, kuna pildidki ütlevad rohkem kui tuhat sõna.

Ricot juba relvadest eemale ei peleta
Kaarlil veel juhilube ei ole mistõttu võib legaalselt ainult Walmartis ringi kihutada

Grand RAM-i 3. nädal lõppes lennukalt

Veerand suve on juba möödas ning Grand RAM sai taas kokku ning veetsime aega Utahi lennushow’l lennuväebaasis. Saime sõjaväe helikopteritesse ning lennukitesse sisse istuda ning tunda omal nahal, kuidas on kokpitis istuda.

Grand RAM kavatseb samamoodi pärast edukat suve koos Sizzlerile sõita

Pühapäevasel miitingul said Kaarel ning Karl oma esimesed nädalas müüdud 100 ühiku särgid kätte ning Kristo ja Andriana teenisid ka 200 ühiku särgid välja.

Karl osutus sel nädalal tõeliseks kutsude lemmikuks ning lausa kaks kutsat jõudis talle suurest õnnest või hirmust täis pissida.

Rico Ja Karl koolibussiga airshow’le suundumas

Rico sai kokku vanaisa Jackiga, kes oli omal ajal kõva füüsik olnud ja Rico sai tutvuda tema laboriga ning pealekauba root-beeri limpsida.

Rico ja Jack

Kaarlil oli omapärane lugu oma Huffy jalgrattaga. Kaarel jättis ratta tänavale ja tegi veits tööd ja istus empsidega maha ja kui ta rattani tagasi jõudis, siis see, mida enam ei olnud oli ratas. Kaarel teatas politseisse, kes võttis tunnistused ning paari päeva tuli politsei meie kuttidele kadunud rattaga ukse taha, mis küll ei olnud tegelikult Kaarli oma, ent mis on peamine – Kaarel saab rattaga edasi töötada xd.

Ivarit teretas sel nädalal üks pereisa täiesti eesti keeles kohe. Nimelt oli too paps olnud 25 aastat tagasi elanud misjonärina 2 aastat Tallinnas ja Tartus. Paps lubas ka lõunasöögile ühel päeval viia, et saaks pikemalt vestelda. Ka Kristo kohtas Eestis käinud misjonäri ja sai samuti eesti keeles rääkida.

Poisid tegid taustal veidi pahadust

Grand RAM – just getting started

Ka Grand RAM-i blogi on saanud purgilt kaane pealt ning meie esimesed 2 nädalat USA-s, kõikide võimaluste maal, on lõpule saanud.

Grand RAM on Teie ees (NashVilles salesschoolis)

Kõik oleme saanud 2 esimese nädalaga juba bookfieldi maitse suhu ja esimene ettekujutus on olemas, mida me teeme.

1. nädalat alustasid kõik väga tublilt ja peaaegu kõik orgi liikmed said kõva töö tulemusena suve kõige olulisema auhinna – success coini, mille saamiseks tuleb kohe esimesel nädalal kõvasti pingutada, et saada hea töörutiin harjumuseks.

Tegijatel juhtub mõndagi ja juba esimese kahe nädala kohta võiks väikse romaanikese kirja panna, ent teeme seekord lühidalt ning edaspidi hakkame ka juba pikemalt rääkima, mis toimunud on.

Pühapäeviti siis toimuvad orgi miitingud, kus saame lõpuks kokku, tõmbame hinge ja teeme ka midagi fun’i. Seekord külastasime batuudikeskust, mis paljudel silmad vägagi särama pani.

Rico ja Kaarel on esimeste nädalate jooksul mormoonide kirikut jõudnud külastada, et endale uut HQ-d leida. Sel nädalal ka endale koha leidsid, seega põõsaste vehel nad ööd veetma ei pea. Rico on ehtne näide, et ainult küsi ja antakse. Kohalikud preilid ostsid talle Walmartist ratta, ta leidis HQ ja on juba lambise venna Porcshega jõudnud ringi kimada.

Andriana host-mom teeb hobikorras pulmakleite ja Andriana sai juba ka tulevikuks pulmakleiti proovida.

Processed with VSCO with b1 preset

Karl käis külastas korra tanklat ja kohalik töötaja süüdistas teda õuna varguses, mille ta oli lõunasöögiks endale kodunt kaasa haaranud. Töötaja pani: I’ll whoop your ass!!!”

Kristo ostis endale suure teibitud klaasidega päevi näinud Mazda mahtuniversaali, mis aegajalt üle kuumeneb ning Kristo peab mitme liitri veega mitu korda päevas mootorit maha jahutama.

Ivar on aga seni ratta seljas ratsutanud, ent Walmarti rattad kahjuks vannuvad alla Utah’i kaunitele mägedele. Kett puruks ja mõned probleemid veel, ent Walmart on õnneks selline tore koht, kuhu saab asjad tagasi viia ja saad kohe raha tagasi.

USA-s on paljude uste peal no-soliciting sign’e ehk pered panevad ustele sildi, et nende ustele ei käidaks koputamas. Kaarlil õnnestus aga ühele sellisele kogemata koputada ja uksele ilmus ema, kellel oli nuga käes, mis esialgu ehmatas ikka korralikult ära. Selgus, et too ema oli iseenesest aga väga tore ja sõbralik ning Kaarel sai sealt ka oma bookmani karjääri esimese sitdowni.