10 nädalat tehtud ja 2 veel jäänud! MIDAAAAA?

Alles on jäänud 11 viimast tööpäeva, et anda endast parim ja lõpetada aasta pauguga. Või vähemalt andes endast parim, sest see on kõik mis loeb.

10nda nädala lõpetasime aga küll pauguga – nimelt adrenaliinipauguga. Utahi maalilised ning kurvilised mägiteed viisid meid Bear Lake’ni ehk eesti keelde tõlgituna Karu järveni. Seal rentisime endale jetid, millega kimasime ning driftisime järvevees. Tundus, et kõik jäid ülirahule ning samasuguse hooga paneme suve lõpuni.

Sel nädalal Ivaril läks taaskord auto katki. Nimelt lendas piduriklots minema nii, et auto tuli mehaaniku juurde taaskord pukseerida. Ägedamate seikade poolest sai Ivar naabrite käest teada, et tema tööpiirkonnas on ühe kodu omanik endine Prantsuse korvpallikoondislane Boris Diaw, kes mängis 14 hooaega ka NBAs. Kuna Ivar mängis ka kogu lapsepõlve korvpalli, siis ta läks väga elevile, ent meest ennast ei õnnestunud tal tabada. Siiski, kui auto saab töökorda, siis ta kavatseb enne suve lõppu veel õnne proovida.

Andriana kohtus ühtede vanavanematega ja vanaisa oli megalahe ning esitas Andrianale enda luuletusi. Too vanaisa kinkis Andrianale ka plaadi, kuhu on peale lindistatud kõik nende luuletused.

Pool suve on meil nüüdseks läbi. 6 nädalat 12st on tehtud, ent see ei tähenda, et nüüd on kõik lihtne. Poole suve jagu on nüüd küll uusi kogemusi ja oskusi, ent tööd tuleb sama kõvasti edasi teha.

Sellel pühapäeval käisime satsiga Salt Lake’is, kus kohtusime lätlaste orgiga ja käisime kõik koos mormoonide kuulsaimas usupaigas – Salt Lake Temple’s.

Sel nädalal oli Kristol palju lugusid. Ta kohtas ema, kel oli lapsed vanuses 26 ja 21 ning 1,5 aastane poeg, keda nimetas sõna otseses mõttes “COVIDi õnnetuseks”. Lisaks nägi Kristo turfis majade vahel hobuseid ringi jooksmas, kes olid ilmselt kuskilt põgenema saanud. Kogu rahvas tänavatel vaatas lihtsalt imestunult, mis toimumas on. Samuti kohtas ta päikesepaneelide müüjat, kelle sõber oli käinud Eestis mormoonina missioonil, aga müügimees ei uskunud, et selline koht nagu Eesti üldse eksisteerib ning Kristo pidi tolle sõbraga telefonitsi selle tõestuseks eesti keeles rääkima.

Ivaril ja Lisannil läks mõlemal auto katki, nii et mõlema raske tööga teenitud raha voolab laiali. Ivaril oli terve nädal peavalu, mida peale hakata, kuna paigalt see enam ei liikunud, ent toredad Utahi elanikud panid mitmeid tunde selle peale, et masin sõidukorda saada ja see hakkasgi tööle pooleks päevaks, ent samal õhtul andis uuesti otsas.

Kui Lisanni auto katki läks ta lähipiirkonnas asuva megatoreda isa juurde, kes oli varasemalt raamatuid ostnud, kes lasi Lisannil enda jalgrataste kollektsioonist sobiva ratta välja valida ja Lisann sai ilusti tööd jätkata.

Kaarli kallis Walmartist saadud Huffy jalgratas pidas 1,5 kuud vastu. Selle aja jooksul jõudis see sattuda valedesse kätesse, Kaarel jõudis neli korda vahetada sisekumme ja ka ühekorra matsu panna. Nüüd on tal uus kaunitar. See on must pärl nagu seda oli Jack Sparrowle tema kaunitar. Kaarel viis oma vana sinise Huffy taaskasutusse Walmarti, sai kõik oma raha tagasi, mis ta maksis selle eest ja ostis sama raha eest uue. Vot selline ongi kõigi võimaluste maa – Ameerika. Sõida kaks kuud, retsi igat pidi, vii tagasi ja võta uus.

5. nädalal oli USA-s 4th of July ehk ameeriklaste iseseisvuspäev, mis on nende suurim pidu üldse. Sel puhul olime ka natuke pidulikumad.

Grand RAM-i 4. nädal sai ka lõpuks blogisse kirja ning nädal sai kahele HQ paarile väga magusa lõpu. Selle nädala võistlus, Pie-in-the-Eye, toimus HQ paaride vahel – millised HQ paarid suudavad kõige rohkemate peredega maha istuda nädala jooksul, need võidavad ning saavad kaotajatele vahukoorese taldriku näkku lüüa.

Rico on päris kuum kutt siin. Ühel nädalal ostsid mingid USA pihvid talle Walmartist jalgratta, sel nädalal sebisid teda Junior High ehk Eesti haridussüsteemi mõttes 7-9 klassi tüdrukud uste peal.

Kristot tabas lindude rünnak ning ühele emale meenutas ta tolle varalahkunud poega või ta oleks soovinud et ta poeg oleks Kristo-sugune olnud, seega ka veidi emotsionaalsemaid hetki juhtub bookfieldil.

Andrianal oli sitdown ühe geipaariga ja Andriana sõnul oli see tema 2 aasta üks kõige ägedamaid sitdowne üldse.

Karl küsis üldse aga ühe papsi käest ukse peal approachi tehes kogemata, et kas tema on selle perekonna ema xdd ??? Õnneks oli tegemist üsna chilli papsiga ja mõlemad naersid selle üle.

Pühapäeva veetsime rannas ja tegime eelkõige Andriana juhendamisel vesiaeroobikat.

Selle nädala lood jäävad üsna lühikeseks aga anname see-eest piltidega meeleolu edasi, kuna pildidki ütlevad rohkem kui tuhat sõna.

Ka Grand RAM-i blogi on saanud purgilt kaane pealt ning meie esimesed 2 nädalat USA-s, kõikide võimaluste maal, on lõpule saanud.

Kõik oleme saanud 2 esimese nädalaga juba bookfieldi maitse suhu ja esimene ettekujutus on olemas, mida me teeme.

1. nädalat alustasid kõik väga tublilt ja peaaegu kõik orgi liikmed said kõva töö tulemusena suve kõige olulisema auhinna – success coini, mille saamiseks tuleb kohe esimesel nädalal kõvasti pingutada, et saada hea töörutiin harjumuseks.

Tegijatel juhtub mõndagi ja juba esimese kahe nädala kohta võiks väikse romaanikese kirja panna, ent teeme seekord lühidalt ning edaspidi hakkame ka juba pikemalt rääkima, mis toimunud on.

Pühapäeviti siis toimuvad orgi miitingud, kus saame lõpuks kokku, tõmbame hinge ja teeme ka midagi fun’i. Seekord külastasime batuudikeskust, mis paljudel silmad vägagi särama pani.

Rico ja Kaarel on esimeste nädalate jooksul mormoonide kirikut jõudnud külastada, et endale uut HQ-d leida. Sel nädalal ka endale koha leidsid, seega põõsaste vehel nad ööd veetma ei pea. Rico on ehtne näide, et ainult küsi ja antakse. Kohalikud preilid ostsid talle Walmartist ratta, ta leidis HQ ja on juba lambise venna Porcshega jõudnud ringi kimada.

Andriana host-mom teeb hobikorras pulmakleite ja Andriana sai juba ka tulevikuks pulmakleiti proovida.

Karl käis külastas korra tanklat ja kohalik töötaja süüdistas teda õuna varguses, mille ta oli lõunasöögiks endale kodunt kaasa haaranud. Töötaja pani: I’ll whoop your ass!!!”

Kristo ostis endale suure teibitud klaasidega päevi näinud Mazda mahtuniversaali, mis aegajalt üle kuumeneb ning Kristo peab mitme liitri veega mitu korda päevas mootorit maha jahutama.

Ivar on aga seni ratta seljas ratsutanud, ent Walmarti rattad kahjuks vannuvad alla Utah’i kaunitele mägedele. Kett puruks ja mõned probleemid veel, ent Walmart on õnneks selline tore koht, kuhu saab asjad tagasi viia ja saad kohe raha tagasi.

USA-s on paljude uste peal no-soliciting sign’e ehk pered panevad ustele sildi, et nende ustele ei käidaks koputamas. Kaarlil õnnestus aga ühele sellisele kogemata koputada ja uksele ilmus ema, kellel oli nuga käes, mis esialgu ehmatas ikka korralikult ära. Selgus, et too ema oli iseenesest aga väga tore ja sõbralik ning Kaarel sai sealt ka oma bookmani karjääri esimese sitdowni.