Nagu ka muinasjuttudes, siis oli ka huntide jaoks nädal seitse bookfieldil maagiline ning täis üllatusi.
Caspar: Kui peamiselt tuntakse SW-d kooliraamatute müüjana, siis vähesed teavad, et meil on pakkuda ka üks kokaraamat, mis juba müügikoolist saati meie HQ-le palju nalja pakub, sest selle kohta otseselt müügiteksti pole ning pole saanud seda kunagi isegi käes hoida. Tekib küsimus, kuidas sa müüd midagi, mille olemasolus sa pole isegi kindel ning ainus info, mida sa omad on selle raamatu nimi “Encyclopedia of American cooking”. Vot seda ma suutsin neljapäeval teha ühele toredale majapidajannale, kellel endal lapsi polnud, aga tahtmine midagi minu käest soetada oli. Pakkusin talle naljaga, et meil on ka kokaraamat, mille ta algul välja naeris, kuid siis mõttesse jäi. Hind on koos maksude ja kohaletoomisega üle 60$, ehk mina naeraks ka. Siiski otsustas ta raamatu kasuks, kuna olin talle oma olekuga meeldinud. Nüüd aga järgmine probleem, nimelt puudus mu tahvelarvutil juba teist päeva mingil põhjusel nett, ehk tellimust ma võtta ei saaks. Wifile ligipääsu tal kah seal majas polnud, kuid mulle meenus üks tankla, mis asus majast mõne minuti kaugusel, ning kus ma eelmisel õhtul Conradi ootasin. Pakkusin idee välja ning tädi oli nõus minuga sinna sõitma, et asi kaubaks teha. Väntasin siis rattaga ja tema autoga ning saime tellimuse tehtud.
Kelly-Ly: Follosin Oskarit. Sitdownis hüppas kits mu peale ja kakas konkreetselt sülle. Pildilt ka veidi näha. Ja koer ajas pulli pärast kitsi taga.
Daniel: country teed on päris pehmed ikka, kui vaja kiiresti uksele koputama minna tasub vaadata et tee ikka autot kannataks ka, tulin siis ukselt tagasi ja märkasin, et auto tsipa kraavi vajunud. Proovisin siis välja sõita aga olukord muutus ainult kehvemaks. Aga õnneks leidsin 5 minutit hiljem ühe toreda vanaisa, kes mind oma pickup’iga välja tõmbas.
Karoliina: Laupäeva õhtul sõidan ma siis majade vahel rattaga ja käib mingi hääl rattal. Jään korra seisma vaatan rattast ning tundub, et kõik hästi. Sõidan siis edasi ja järsku käib suurem ja veel hullem hääl ning minu ratas edasi ei liigu. Lähen maha vaatan ja saan aru, et see on täiesti katki ning sellega ma enam ei sõida. Seega jätsin ratta siis sinna ja läksin jala edasi. Õnneks sai Daniel endale auto, seega saan tema oma kasutada.
Oskar: Töötasin Pine Countys ja naabervalla nimi oli Kanabec (loe: kaneibek) County. Mingi väike koerake ilgelt karjus mu peale, mille peale paps ütles.: “kuule ole vait väikene, ta võib sind nii kõvasti lüüa, et ta lööb su kohe Kanabec Countysse.
Ott: Esmaspäeval sai follomas käidud vanakooli meistrit Hardo Hansarit. Tehtud sai palju märkmeid mida ise nüüd enda töös vaikselt rakendama hakata. Lisaks nägin esimest korda elus light buge. Olime talus müügi olukorras ja järsku vaatan, et põld on kaetud sädematega. See nädal sai pühendatud enda emale ja viimasel tööpäeval otsisin turfist sarnase omaduste ja karakteri joontega emasid nagu seda on minu oma. Pühapäeval käisin esimest korda Duluthi järve ujumas, tegu on talisuplusega ja meetinul sai pead keerutatud karusellidel, mis meenuts lapsepõlve. Akud täis ja valmis uude nädalasse minema.
Annabel: Milline nädal. Põhjustasin oma esimese lahutuse. Ilmselt. Loodan, et tegemist esimese ja viimasega. Nimelt viisakalt öeldes olime oma autoomanikuga natuke erimeelsusel ja lahendasime oma muresid tema hoovis, mille tulemusel sai kogu naabruskond kuulda sõimu, näha pisaraid ja meeleheidet. Suurt rolli mängis ka asjaolu, et noormees oli just tarbinud erinevaid narkootilisi mõjuaineid. Suure draama lõpuks tuli ka autoomaniku naine majast välja ja sealt alles läks skandaal lahti. Siis Annabel ja Daniel mõistsid, et on aeg lahkuda ja võtsime oma kodinad ja raamatud ja lahkusime ilma autota. Aga elu on seiklus. Raha tuleb ja raha läheb. Auto tuleb ja auto läheb. Loodame, et nende abielu jääb.
Conrad: Caspariga laksime siis nuud toole Iron Range alasse. Seal on vaikesed kulad nagu: Mountain Iron, Hibbing, Buhl jne ja 2 vaikelinna ka. Siuke lahe ala kus on juba ammusest ajast palju kaevandusi raua ja susiniku uhendite jaoks. Kunagi oli Henry Ford ka siin alasid omanud ja Fordi tehaste jaoks tuli toormaterjal siit.
Esimene paev kaisime uhest kohalikust politseikontrosit ja linnahallist labi ja andsime siis kohalikele teada, et tegutseme ka nuud siin siis.
Tegime seal pildi linnapea Champaga ja sellest laks ka postitus FaceBooki liikvele, et me kaime ringi. See tootas vaga hasti ja kohalikud inimesed juba enamus teadsid ja ootasid meid.
Mega vagev on ka see, et me olime olnud lisaks ka uhes kohalikus ajalehes, mis om liikvel ule kogu Pohja-Minnesota. Aga kahjuks me ise seda kordagi ei nainud ja siia pilti ei saanud… 😞
Pille: Vaatasin ühel õhtul messengeri ja üks emps, kellega olin sitdowni teinud, oli mulle kirjutanud. Olin temaga maha istunud 3 nädalat tagasi, aga ta oli erakordselt särav ja tore. Ei ostnud, aga jãi meelde mulle. Kirjutas “Heyy, girl, do you remember me? Wanted to ask if you would be interested in chatting and having dinner with us?” Ja see muutis mu õhtu. Me jääme inimestele meelde ja oleme erilisemad, kui seda alguses arvame! 🙂
SW Eesti 