Teine nädal raamatute müügimaastikul läbi ning ei möödunud ka see ilma lahedate emotsioonide ja lugudetta…
Oskar: Istusin papsiga maha ja tuli välja, et viimane kohalik kinnisvaramaakler. Jutustas mulle majadest, kuidas neid puudu ja seepärast maksavad inimesed juba pea 2x rohkem. Koolipiirkond samuti üks parimaid ning ka seepärast majad 2x kallimad – aga nii vahva paps. Tegime minu üle palju nalja ja see teebki selle töö toredaks. Ta küll ütles küll, et ma arvatavasti räägin teistele ka, kui suure jaanitule ta mulle alla pani, aga viimase asjana ütlesin, et ta pigem räägib ise lugusid minust küllaga 😂 Naljakas ja sõbralik härra, haridus on tähtis!
Ott: Nädal oli huvitav, Teisipäeval kaotasin haale, nii et uste oeal sain inimestega raakida ainult sosistades. Suure üllatusena kujunes sellest mu parim paev, sosistades suutsin inimesed uksel end kuulama ja naerma panna. Selle nadala ti hetk oli kohtumine Jhon Engoriga, vaga lahe isa, kes on ise juba 25 aastat ukselt uksele müünud, tema vibe, oleks ellu suhtumine oli inspireeriv. Elab tagasihoidlikult kuid toetab pidevalt rahaliselt ja tegevustega kogu ühiskonda. Jõuludel viib veoautoga kula lastele manguasju. Prioriteedi paigas ja tema silmside vaartused lihtsalt kandusid edasi.
Caspar: Kätte jõudis siis esmaspäev ning asusin rattaga uue ala poole väntama, kuhu pidi väidetavalt jääma ka kurikuulsa Paul Vestersteini kodu, mida ma kindlasti külastada tahtsin. Sama päeva ennelõunaks olin ma jõudnud siis sinna maja ette ning asusin koputama. Minu üllatuseks tuli uksele viiekümndendates meesterahvas nimega Mark, kes pärast Eesti mainimist teadis kohe keda ma otsima tulin. Mark väitis, et on Pauli poeg ning isa olevat hetkel Floridas, kust ta sama nädala neljapäevaks tagasi peaks olema naasnud. Poeg eesti keelt ei osanud ning ei jäänudki muud üle kui hiljem tagasi tulla. Käes oli nüüd laupäeva hommik ning teadsin, et täna liigun ma sealt samast veel korra mööda. Kella üheteistkümneks olin jõudnud siis jälle selle sama kollase maja ette, mis golfiväljaku ääres nõlva peal asus. Koputasin siis jälle ukse peale ning sinna ilmus naisterahvas, kellele ma ennast nimepidi inglise keeles tutvustasin, mille peale ta vastas “your name, it sounds estonian, wait here a minute.” Uks sulgus ning jäin ootama. Järsku avanes see taas ning seal ta seisis, 94-aastane Paul Vesterstein, kes pärit Otepäelt, ning kellel eelneval päeval just sünnipäev oli olnud. Juhuslikult olin ma hommikul kotti pakkinud Kalevi Maiuspala kommipaki, mille ma meeleldi härrale andsin. Paul oli viimati Eestis käinud kolm aastat tagasi, kuid eesti keele oskus polnud kadnud kuhugi. Eelnimetatud naisterahvas olevat ühe Pauli hea sõbra tütar, kes samuti eesti keelt rääkis ning Pauli aitas. Paul oli viimases 8 kuud olnud oma mereäärses Florida kodus koos basseinide ja tenniseväljakutega, ehk see, et ma teda tabadagi suutsin oli juba juhus. Kahjuks ei saanud ma temaga kaua vestelda, aga mees on elav ajaloo raamat, kes kunagi pärast teist maailmasõda vangilaagrist vabanedes Duluthi elama kolis. Lahkudes andis ta mulle enda numbri ja pakkus kohe abi erinevate logistika probleemide lahendamiseks, kui neid tekkima peaks. Proovime talle mingi päev kõik koos ka külla jõuda, mida ta ise ka soovis.
Conrad: Ühel samal paeval oli 2 selist juhtu kus uksele koputades tuli laps ja tegi ukse lahti. Aga nonda et kodus oli 2 koera ja need jooksid kohe toast valja ja hakkasid mind rundama. Esimene kord oli 2 musta sellist keskmisest natukene suuremat koera kelle eest ara taganesin ja siis veel komistasin oma ratta otsa ja lennutasin mapi kuskile paari neetri kaugusele hea kaarega. Onneks olid need koerad pigem sobralikud ja haukusid lihtsalt rohkem. Ja ema joudis toast valja neid rahustama.
Natukene jarsem olukord oli aga sama paeva ohtu poole. Kus samamoodi laste vahelt tuli 2 natukene vaiksemat aga kovasti rohkem musklis koera valja ja hakkasid mind taga ajama. Ja no need oli nuud ikka taitsa hammas verel. Nemad nalja ei plaaninud teha. Onneks on meile antavad bookbagid uhed maailma vagevaimad tooriistad ja nendega on voimalik koike teha. Seega ongi bookbag ka naiteks vaga hea kaitserelvastus naljaste koerte eest. Nonda siis tagurpidi joostes ja bookbagiga vehkides sai umbes tanava jagu ikka sõda peetud kuni ema toast valja joudis et koeri kinni hoida. Seekord sai kogu mapp kohe alguses mul kaest kaduma ja koik sdal vahel olev kraam mooda hoovi igas ilmakaare suunas laiali. USAs on julgelt ule pooltel inimestel koerad ja nendega juhtub igasugu nalja. Enamus koerad on onneks sobralikud ja tulevad lihtsalt lipsima. Aga no kunagi neid ei tea, nii et parast uksele koputamist votan ma tavaliselt umbes sellise asendi sisse nagu voib naha Olümpia 100m sprindi stardirivistuses reas olevatel meestel. Stardipukki ma kull kaasas kanda ei saa aga enamvahem teeb sama valja.
Kelly-Ly: it gets worse before it gets better, kõik :)))
Pille: Üks tänav oli lahe! Läksin ja koputasin esimesele uksele ja oli sitdown, seal oli naabrimaja poeg ka ja ta viis mind käsikäes enda ema juurde, kellega sain sitdowni ilma, et oleksin ise approachi teinud. Keset teist sitdowni tuli esimese maja poeg külla, kes viis mind koos selle pere pojaga kolmanda juurde. Ehk ma sain 3 sitdowni ühest approachist 😀
Annabel: Lugu kiire ja lühike- oleme harjunud 36 kraadise sooja ja tapva päikesega ja nagu iga tavaline teisipäev läks annabel kodust välja lühikeste pükste ja pluusiga. Meie kõigi üllatuseks tuli tol päeval pm lund rahet ja eriti vihast vihma. Päeva lõppedes jõudis annabel koju uue garderoobiga. Sain linna pealt jope, sokid, püksid ja pusa. Teine kordki 🤝
Karoliina: See nädal oli eelkõige tore sellepoolest, et kohtasin maailma kõige ägedamaid emasid. Esiteks kohtasin ühte õpetajat, kes oli mega tore ja vaimustusest sellest, mida teen, et kutsus mind ja Pillet endaga piknikule üks pühapäev. Teine tore pere oli selline, kelle juures olin umbes 21:20. Kuna nad olid mu viimane pere ja nad tegid just ise kodus süüa, siis tegid mulle burgeri kaasa ja andsid ühe smuuti ka. Muidugi oli ka teisi ägedaid peresid aga nad jäid mulle enim meelde.
Daniel: Tegin kell 19 callbacke ja siis siuke 14-16 aastased poisid hakkasid mind ilutulestikuga laskma.
SW Eesti 