Ka Grand RAM-i blogi on saanud purgilt kaane pealt ning meie esimesed 2 nädalat USA-s, kõikide võimaluste maal, on lõpule saanud.
Kõik oleme saanud 2 esimese nädalaga juba bookfieldi maitse suhu ja esimene ettekujutus on olemas, mida me teeme.
1. nädalat alustasid kõik väga tublilt ja peaaegu kõik orgi liikmed said kõva töö tulemusena suve kõige olulisema auhinna – success coini, mille saamiseks tuleb kohe esimesel nädalal kõvasti pingutada, et saada hea töörutiin harjumuseks.
Tegijatel juhtub mõndagi ja juba esimese kahe nädala kohta võiks väikse romaanikese kirja panna, ent teeme seekord lühidalt ning edaspidi hakkame ka juba pikemalt rääkima, mis toimunud on.
Pühapäeviti siis toimuvad orgi miitingud, kus saame lõpuks kokku, tõmbame hinge ja teeme ka midagi fun’i. Seekord külastasime batuudikeskust, mis paljudel silmad vägagi särama pani.
Rico ja Kaarel on esimeste nädalate jooksul mormoonide kirikut jõudnud külastada, et endale uut HQ-d leida. Sel nädalal ka endale koha leidsid, seega põõsaste vehel nad ööd veetma ei pea. Rico on ehtne näide, et ainult küsi ja antakse. Kohalikud preilid ostsid talle Walmartist ratta, ta leidis HQ ja on juba lambise venna Porcshega jõudnud ringi kimada.
Andriana host-mom teeb hobikorras pulmakleite ja Andriana sai juba ka tulevikuks pulmakleiti proovida.
Karl käis külastas korra tanklat ja kohalik töötaja süüdistas teda õuna varguses, mille ta oli lõunasöögiks endale kodunt kaasa haaranud. Töötaja pani: I’ll whoop your ass!!!”
Kristo ostis endale suure teibitud klaasidega päevi näinud Mazda mahtuniversaali, mis aegajalt üle kuumeneb ning Kristo peab mitme liitri veega mitu korda päevas mootorit maha jahutama.
Ivar on aga seni ratta seljas ratsutanud, ent Walmarti rattad kahjuks vannuvad alla Utah’i kaunitele mägedele. Kett puruks ja mõned probleemid veel, ent Walmart on õnneks selline tore koht, kuhu saab asjad tagasi viia ja saad kohe raha tagasi.
USA-s on paljude uste peal no-soliciting sign’e ehk pered panevad ustele sildi, et nende ustele ei käidaks koputamas. Kaarlil õnnestus aga ühele sellisele kogemata koputada ja uksele ilmus ema, kellel oli nuga käes, mis esialgu ehmatas ikka korralikult ära. Selgus, et too ema oli iseenesest aga väga tore ja sõbralik ning Kaarel sai sealt ka oma bookmani karjääri esimese sitdowni.
SW Eesti 