New Mexico bookgirlid ja -manid on edukalt oma teise nädala lõppu jõudnud. Ütleme kõik ühest suust, et see aeg on lausa lennanud. On olnud kergemaid raskuseid, aga ka suuri võite. Selle nädala ootamatuseks oli ilmselt reedel ja laupäeval kimbutanud iga-suvine vihm, mida kohalikud kutsuvad Monsooniks. Kuna me pole aga suhkrust tehtud, siis väike vihmakene meid ei takistanud, vaid pakkus pigem hoopis väljakutset. Suure võidu all peame aga silmas Success Coini ja Pony sokke. Tegemist on legendaarsete auhindadega, mille võitjatele on unustamatu ja edukas suvi garanteeritud.
Success Coini saamiseks tuli esimesed kaks nädalat teha keskmiselt 30 demo päevas. Võib tunduda lihtne, aga tegelikult on see paras vägitükk, sest enne tuleb üles leida perekonnad, kellele seda raamatut üldse näidata. Olime aga kõik selles väga tublid ja suur osa meie Soldadose liikmetest selle Coini koju tõid.
Pony sokid on aga imelised valged sokid, mis meie OL’i Jaanika sõnade kohaselt “ei haise ega ei lähe katki, nendega istud kõikid empsidega maas”. Nende sokikeste saamiseks tuli teise nädala jooksul igal päeval leida keskmiselt kümme perekonda kellega maha istuda ja meie tegemisi ja raamatuid tutvustada. Tuleb tunnistada, et New Mexicos on sel aastal kohal tõeline kahurvägi – sokkide õnnelikud omanikud on paljud meie seast. Kandke neid uhkusega, olete selle ära teeninud.
Nädala juhtumised:
Karl
Minuga juhtus sel nädalal palju. Rehv läks katki, kuid sain korda. Siis sõideti rattast autoga üle. Sain uue ratta, millel läks rehv katki. Rehv sai parandatud, läksid tagumise ratta vardad nässu. Vahetasin ratta koos ühe papsiga, kes selle käigus kruvikeerajaga rehvi augu lõi. Peale seda oli natukene jalgsi, kuni ratta taaskord parandatud sain. Vahepeal sain ka veel koera käest natukene hammustada.
Alexandra
Oli üks imeilus teisipäevane päev ja kõik oli suurepärane. Sõitsin kenasti oma rattaga, kui ühel hetkel tundus rattasõit jube raske olevat. Sõitsin tollel päeval päris pika maa, et turfi jõuda. Ja ennäe, avastasin oma esimese flat tire’i. Vibe oli hea ja paps tuli rattale järgi, et see korda teha. Panime ratta rõõmsalt auto peale ja nad sõitsid ära. Istusin korra pargis muru peale maha ja opsti, tundsin midagi eriti pehmet käe all. Jap, ma istusin koera junni peale. Tegin ennast puhtaks, tuju oli endiselt hea ja möllasin edasi! 🙂
Romet
Minuga juhtus järgnev lugu. Olin pimedas ustele koputamas, kui mind hakkas jälitama suur auto, mille tuled ei põlenud. See oli ausalt öeldes natukene hirmus. Peast käis läbi palju mõtteid – milla jooksma hakata ja kuhu põõsasse end peita. Enne kui ma jõudsin kumbagi neist aga teha, sõitis auto mulle ette ja uurisid, et kas saavad mind kuidagi aidata. Autos oli kolm suuremat ja natuke hirmutavat meest. Seletasin neile ära, kes ma olen ja must ma tulen. Lõpuks tuli välja, et ühe mehe ema oli talle helistanud, et ta tuleks uurima, kes siin pimedas niimoodi koputab.
Nädala lõpetuseks otsustasime lõpuks proovida Mehhiko toitu, kuid söögikohta jõudes oli järjekord peaaegu uksest väljas. Seega leidsime end ikkagi kodusest Burger Kingist.
SW Eesti 