Sizzling Timberwolves 🐺 nädal 2

Iga nädal proovime edaspidi tuua siia kõigilt mingi meeldejäävama loo või üldmuljed möödunud nädalast. Teise nädala postitus tuleb kerge hilinemisega, aga oli väärt ootamist…

Karoliina: Ühel päeval avastasin kell 16:00, et mu kottist on välja kukkunud mu lunchbox. See tähendas, et õhtusööki mul polnud. Läksin korra otsima, aga otsustasin, et vahet pole ja teen tööd edasi. Pärast tööd koju sõites mõtlesin terve tee, et kuhu ma oma lõuna panen homme, sest rohkem karpe mul pole. Jõudsin koju ja ütlesin Pillele, mis juhtus. Selle peale ta vastas, et mulle anti täna ühest perest karbiga süüa kaasa. Seega juhuse tahtel samal päeval, kui mina oma karbi kaotasin, sai Pille uue, mida kasutada sain.

Oskar: Sõitsin mööda maanteed ja järsku jookseb karu üle tee, siis mõne aja pärast igasugused jänesed ja hirved ning kõige tipuks tulivihane kalkun – Welcome to Minnesota!

Conrad: Kuna meil poistega HQs korralikku voodit polnud ja magasime lihtsalt põrandal mattidel siis leidsin endale tööalalt lahenduse. Kolmandal päeval koputasin ühe maja uksele ja sealt tuli välja üks natukene vanem mees nimega Steve. Istusime tal aeda maha ja hakkasin rääkima, et millega siis tegelen ja kust pärit olen jne. Rääkisime mõned minutid sellist head muhedat juttu. Siis täpselt enne kui jõudsin talle raamatuid näitama hakata ütles ta, et kuule ma ikkagi ei taha su raamatuid. Aga uuris niisama edasi Eesti kohta ja arutasime muid maailma asju. Siis uuris ta kus me siis ööbime. Ning suunas mu pilgu näpuga aia serva poole, kus lebas üks diivan. Ja ütles, et näed… see on sulle. Vast kulub marjaks ära teile poistega. Pakkus ka ise välja, et tule õhtul pärast tööpäeva lõppu siit läbi. Tõstame diivani trucki peale ja viime ära. Kokkulepitud. Õhtul läksingi siis pärast lõpetamist Stevei juurde tagasi. Tõstsime diivani tema pick-up trucile taha kasti ja minu ratta veel salongi tahaistmele ning sõitsime meie kodu poole. Nõnda saingi ülejäänud nädalaks endale hea monusa magamisaluse.

Kelly-Ly: Töö pole üldse nii raske kui arvasin. See sama lihtne kui lihtsaks selle ise mõtled ja mis attitudega oled. Usa inimesed chillid ja ilm hea!

Daniel: Tegin rahulikult ühele empsile approachi, too kuulas huviga ja siis tuli üks 3 aastane poiss ja lükkas tuimalt uksega slammi😂
——
Ühele päeval oli gravy täielik kaos, 5-6 müügimeest ühes turfis võidu jooksmas, 2 roofingu kutti, 1 exteriori oma, 2 security oma, üks tegi mingit auto hail damage parandust ka ning kaks tegid üldse oma poliitilist kampaaniat. Korralik võistlus käis kes enne uksele koputab🤣🤣

Ott: Olles kaks aastat juba seda tood teinud, oli esimese nadala tipp hetketeks politsei jaoskonna ja city halli kulastamine, seal enda tutvustamine ja county sheriffi Jasoniga pildi tegemine. Omamoodi pull oli ka jooga mattidel magamine.

Caspar: Juba esimesest päevast Duluthis koputamisest tõid inimesed Eestit mainides välja nime Paul Vesterstein, kes pidavat olema tuntud tegelane siin linnas ning endiselt veel edasi tegutseb. Nime kuulsin nii mina kui ka Conrad iga päev vähemalt kolm korda, ehk huvi selle salapärase linnalegendi kohta suurenes iga korraga ning iga inimene teadis temast midagi uut rääkida. Härra pidavat olema juba oma üheksakümnendates ning ühel päeval kohtasin ma meest nimega Rich, kes väidetavalt kunagi, kui tolleaegne Eesti president (nime ta ei mäletanud) siin pojaga Paulil külas käis, oli pojaga tennist mänginud ning teadis näidata kaardi pealt Pauli Duluthi kodu asukohta. Juhuslikult jäi see hoone minu järgmise nädala turfi, ehk jäin huviga uut esmaspäeva ootama…

Annabel: Seeee on safari!! 🦓🐅🦌🐆🐫🐞🦟🪳🐠🐡🐵 Lugu kiire ja lühike. See nädal ma sõitsin koos hirvedega koju. Teisipäeval läksid kilpkonnad üle tee. Siis nägin vöötoravaid jaaa musti pruune ja halle oravaid, 3 rotti ja 1 hiirt. Kõik elus. Lol. Nädala lõpus nägin 3 kalkunit ja ühte kobrast.
Tausta loomaaed. Soovitan!

Pille: Minu esimese nädala kõige lahedam lugu on kindlasti auto saamisest.
Istusin perega ja isal oli üks sõber külas. Läksin sealt välja ja hakkasin rattaga ära sõitma. Isa ja ta sõber tulid ka õue, kõnetasid mind “ohh, sa eestist, niii lahe” jne. Siis sõber mainis, et ta tegeleb kanuumatkade korraldamisega ja ma küsisin kohe ta numbrit, et mingiks pühapäevaseks seikluseks seda võimalust kasutada. Ma õpin ise Rekreatsioonikorraldust ehk meie erialad natuke ka kattuvad. Siis nad vaatasid mu ratta poole “sa sõidad rattaga ringi, sa vist elad siin lähedal”, mille peale ma naljaga küsisin, et kas nad teavad kedagi, kes müüb autosid odavalt, mille peale isa sõber näitas valge BMW 328i suunas “ma lähen täna 2 kuuks Alaskale ja see on minu auto, mida keegi ei kasuta”. Sellel hetkel tuli mul meelde hommikul loetud “Kuidas võita sõpru ja mõjutada inimesi”, et kui sa midagi tahad, siis pead teises inimeses huvi äratama, mitte enda soovist rääkima. Ehk umbes 5-minutilise tutvumise peale ütlesin, et ma olen huvitatud ja rääkisin, kuidas autol ei oleks hea seista ja ma hoiaksin seda 2 kuud puhtana (see oli küllaltki must) + maksaksin renti ja näitasin pilti, et Eestis olin sama autoga sõitnud pikalt. Mitte sõnagi sellest, et mul oleks mugav töötada ja raamatuid deliverdada. Ta natuke naeris ja polnud kohe kindel, kas 2 kuuks tahab laenata seda mulle. Ma aitasin tal natuke otsustada, öeldes: “proovime nii, et ma kasutan seda pühapäeval ja kui ma selle terve (ja puhtana) tagasi toon, vaatame rendivarianti edasi”. Mõeldud-tehtud! Pühapäeva õhtul näitasin terve auto sellele isale (sest sõber oli Alaskal) ette ja rääkisin telefoniteel Alaska-mehega. Ta otsustas, selle 2 kuuks minule anda tasuta. Ja siin ma olen – sõidan valge bemmiga, mille sain suvalise ukse tagant tasuta ja mille tagastan 12.augustil 🙂