Iga nĂ€dal proovime edaspidi tuua siia kĂ”igilt mingi meeldejÀÀvama loo vĂ”i ĂŒldmuljed möödunud nĂ€dalast. Teise nĂ€dala postitus tuleb kerge hilinemisega, aga oli vÀÀrt ootamistâŠ
Karoliina: Ăhel pĂ€eval avastasin kell 16:00, et mu kottist on vĂ€lja kukkunud mu lunchbox. See tĂ€hendas, et Ă”htusööki mul polnud. LĂ€ksin korra otsima, aga otsustasin, et vahet pole ja teen tööd edasi. PĂ€rast tööd koju sĂ”ites mĂ”tlesin terve tee, et kuhu ma oma lĂ”una panen homme, sest rohkem karpe mul pole. JĂ”udsin koju ja ĂŒtlesin Pillele, mis juhtus. Selle peale ta vastas, et mulle anti tĂ€na ĂŒhest perest karbiga sĂŒĂŒa kaasa. Seega juhuse tahtel samal pĂ€eval, kui mina oma karbi kaotasin, sai Pille uue, mida kasutada sain.
Oskar: SĂ”itsin mööda maanteed ja jĂ€rsku jookseb karu ĂŒle tee, siis mĂ”ne aja pĂ€rast igasugused jĂ€nesed ja hirved ning kĂ”ige tipuks tulivihane kalkun – Welcome to Minnesota!
Conrad: Kuna meil poistega HQs korralikku voodit polnud ja magasime lihtsalt pĂ”randal mattidel siis leidsin endale tööalalt lahenduse. Kolmandal pĂ€eval koputasin ĂŒhe maja uksele ja sealt tuli vĂ€lja ĂŒks natukene vanem mees nimega Steve. Istusime tal aeda maha ja hakkasin rÀÀkima, et millega siis tegelen ja kust pĂ€rit olen jne. RÀÀkisime mĂ”ned minutid sellist head muhedat juttu. Siis tĂ€pselt enne kui jĂ”udsin talle raamatuid nĂ€itama hakata ĂŒtles ta, et kuule ma ikkagi ei taha su raamatuid. Aga uuris niisama edasi Eesti kohta ja arutasime muid maailma asju. Siis uuris ta kus me siis ööbime. Ning suunas mu pilgu nĂ€puga aia serva poole, kus lebas ĂŒks diivan. Ja ĂŒtles, et nĂ€ed⊠see on sulle. Vast kulub marjaks Ă€ra teile poistega. Pakkus ka ise vĂ€lja, et tule Ă”htul pĂ€rast tööpĂ€eva lĂ”ppu siit lĂ€bi. TĂ”stame diivani trucki peale ja viime Ă€ra. Kokkulepitud. Ăhtul lĂ€ksingi siis pĂ€rast lĂ”petamist Stevei juurde tagasi. TĂ”stsime diivani tema pick-up trucile taha kasti ja minu ratta veel salongi tahaistmele ning sĂ”itsime meie kodu poole. NĂ”nda saingi ĂŒlejÀÀnud nĂ€dalaks endale hea monusa magamisaluse.
Kelly-Ly: Töö pole ĂŒldse nii raske kui arvasin. See sama lihtne kui lihtsaks selle ise mĂ”tled ja mis attitudega oled. Usa inimesed chillid ja ilm hea!
Daniel: Tegin rahulikult ĂŒhele empsile approachi, too kuulas huviga ja siis tuli ĂŒks 3 aastane poiss ja lĂŒkkas tuimalt uksega slammiđ
ââ
Ăhele pĂ€eval oli gravy tĂ€ielik kaos, 5-6 mĂŒĂŒgimeest ĂŒhes turfis vĂ”idu jooksmas, 2 roofingu kutti, 1 exteriori oma, 2 security oma, ĂŒks tegi mingit auto hail damage parandust ka ning kaks tegid ĂŒldse oma poliitilist kampaaniat. Korralik vĂ”istlus kĂ€is kes enne uksele koputabđ€Łđ€Ł
Ott: Olles kaks aastat juba seda tood teinud, oli esimese nadala tipp hetketeks politsei jaoskonna ja city halli kulastamine, seal enda tutvustamine ja county sheriffi Jasoniga pildi tegemine. Omamoodi pull oli ka jooga mattidel magamine.


Caspar: Juba esimesest pĂ€evast Duluthis koputamisest tĂ”id inimesed Eestit mainides vĂ€lja nime Paul Vesterstein, kes pidavat olema tuntud tegelane siin linnas ning endiselt veel edasi tegutseb. Nime kuulsin nii mina kui ka Conrad iga pĂ€ev vĂ€hemalt kolm korda, ehk huvi selle salapĂ€rase linnalegendi kohta suurenes iga korraga ning iga inimene teadis temast midagi uut rÀÀkida. HĂ€rra pidavat olema juba oma ĂŒheksakĂŒmnendates ning ĂŒhel pĂ€eval kohtasin ma meest nimega Rich, kes vĂ€idetavalt kunagi, kui tolleaegne Eesti president (nime ta ei mĂ€letanud) siin pojaga Paulil kĂŒlas kĂ€is, oli pojaga tennist mĂ€nginud ning teadis nĂ€idata kaardi pealt Pauli Duluthi kodu asukohta. Juhuslikult jĂ€i see hoone minu jĂ€rgmise nĂ€dala turfi, ehk jĂ€in huviga uut esmaspĂ€eva ootamaâŠ

Annabel: Seeee on safari!! đŠđ
đŠđđ«đđŠđȘłđ đĄđ” Lugu kiire ja lĂŒhike. See nĂ€dal ma sĂ”itsin koos hirvedega koju. TeisipĂ€eval lĂ€ksid kilpkonnad ĂŒle tee. Siis nĂ€gin vöötoravaid jaaa musti pruune ja halle oravaid, 3 rotti ja 1 hiirt. KĂ”ik elus. Lol. NĂ€dala lĂ”pus nĂ€gin 3 kalkunit ja ĂŒhte kobrast.
Tausta loomaaed. Soovitan!



Pille: Minu esimese nÀdala kÔige lahedam lugu on kindlasti auto saamisest.
Istusin perega ja isal oli ĂŒks sĂ”ber kĂŒlas. LĂ€ksin sealt vĂ€lja ja hakkasin rattaga Ă€ra sĂ”itma. Isa ja ta sĂ”ber tulid ka Ă”ue, kĂ”netasid mind “ohh, sa eestist, niii lahe” jne. Siis sĂ”ber mainis, et ta tegeleb kanuumatkade korraldamisega ja ma kĂŒsisin kohe ta numbrit, et mingiks pĂŒhapĂ€evaseks seikluseks seda vĂ”imalust kasutada. Ma Ă”pin ise Rekreatsioonikorraldust ehk meie erialad natuke ka kattuvad. Siis nad vaatasid mu ratta poole “sa sĂ”idad rattaga ringi, sa vist elad siin lĂ€hedal”, mille peale ma naljaga kĂŒsisin, et kas nad teavad kedagi, kes mĂŒĂŒb autosid odavalt, mille peale isa sĂ”ber nĂ€itas valge BMW 328i suunas “ma lĂ€hen tĂ€na 2 kuuks Alaskale ja see on minu auto, mida keegi ei kasuta”. Sellel hetkel tuli mul meelde hommikul loetud “Kuidas vĂ”ita sĂ”pru ja mĂ”jutada inimesi”, et kui sa midagi tahad, siis pead teises inimeses huvi Ă€ratama, mitte enda soovist rÀÀkima. Ehk umbes 5-minutilise tutvumise peale ĂŒtlesin, et ma olen huvitatud ja rÀÀkisin, kuidas autol ei oleks hea seista ja ma hoiaksin seda 2 kuud puhtana (see oli kĂŒllaltki must) + maksaksin renti ja nĂ€itasin pilti, et Eestis olin sama autoga sĂ”itnud pikalt. Mitte sĂ”nagi sellest, et mul oleks mugav töötada ja raamatuid deliverdada. Ta natuke naeris ja polnud kohe kindel, kas 2 kuuks tahab laenata seda mulle. Ma aitasin tal natuke otsustada, öeldes: “proovime nii, et ma kasutan seda pĂŒhapĂ€eval ja kui ma selle terve (ja puhtana) tagasi toon, vaatame rendivarianti edasi”. MĂ”eldud-tehtud! PĂŒhapĂ€eva Ă”htul nĂ€itasin terve auto sellele isale (sest sĂ”ber oli Alaskal) ette ja rÀÀkisin telefoniteel Alaska-mehega. Ta otsustas, selle 2 kuuks minule anda tasuta. Ja siin ma olen – sĂ”idan valge bemmiga, mille sain suvalise ukse tagant tasuta ja mille tagastan 12.augustil đ