Honeybadgers blog

Hei!

Nädalad lähevad sama kiiresti, kui Selveri soojad saiakesed. Siin ma taaskord olen meie nädala seiklustest pajatamas.

See nädal oli üpris vihmane, just selline nagu Inglismaale kohane. Õhtul tulime kõik märgade riietega koju. Kuigi ilm oli kehv, ei lasknud me sellel ennast mõjutada. Pigem oli tunne, et see vihm andis just jõudu juurde. Järgmine nädal lubab veidi soojem tulla.

Saime siis taaskord Bristolis kokku nagu ikka kombeks, aga seekord oli meid vähem. Ele ja Iiris jõudsid oma suve lõpusirgele ja olid juba teel koju. Iirise koduskäik jääb küll lühikeseks, kuna läheb peatselt juba uusi maid vallutama. Läheb Ungarisse, Budapesti, Erasmuse vahetussemestrit tegema. Good luck and have fun!

Mis meil siis nädala jooksul juhtus…

Kaspar rääkis, et tema sai endale mingi jälitaja kaela. Ütles Kasparile, et ta enam kunagi tagasi ei tuleks. Noh on ka selliseid inimesi 🙂

Mul endal ka üks tore lugu – Meil on küsimusteraamatuid näidates üks vinge nali. Küsime perede käest, et kas nad teavad, miks kalkunid oma seda spetsiifilist häält teevad. Noh ma ei tea, kuidas see Eesti keeles on, aga Inglise keeles on “gobble gobble”. Ütlemegi peredele, et kalkunid teevad gobble gobble, sest see on neil põhimõtteliselt paaritumiskutse. Isased meelitavad emaseid ligi. Peale seda ongi alati naljakas öelda, et: “Nii sain ka mina oma tüdruk/poisssõbra”. Tavaliselt inimesed naeravad ja mõistavad, et see on nali, aga ühel päeval kohtusin ma ema, kes jäi seda kogu südamest uskuma. Tal mees oli ka seal kõrval, aga tema sai kohe naljast aru ja nii me seisime seal 10 sekundit lihtsalt naeru kinni hoides, kuni ema mõtiskles, et kuidas see ikkagi töötab 😀 See mamps arvas vist, et ma olen kuskilt pärismaalaste hõimust pärit.

Mina, Kaspar ja Renalt läksime peale meetingut veel batuudikeskusesse ka. Oi see oli vinge, viis meid kohe lapsepõlve tagasi. Hüppasime seal lastega ringi. Olime vist seal ainukesed inimesed, kelle eluaastad ületasid arvu 10. Tunne oli küll, et olime ise ka 10. Väga vinge perepäev :D.

Marttil ka tore lugu. Keegi laps, kellele Martti raamatud müüs, soovib Marttile kirja saata.

Nimi on küll veidi mööda, aga mõte ju iseenesest hea.

Täna selline veidi lühem blogi, aga tuleb viimased nädalad veel pingutada ja endast kõik anda. Varsti näeme, tsau!

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s