See nädal oli päris tegevuste rikas. Läks sellise probleemide lahendamise tähe all.
Minul tuli esmaspäeva hommikul oma internetiga jännata, et see jälle tööle saada. Kui see korda sai, siis polnud kaua vaja oodata, et mu armasaks saanud kastikal kiiluks rool keset teed kinni. Õnneks olin autode tühjal teel. Ega muud üle ei jäänud kui rattaga tööle hakata, aga kahjuks olid neil kõigil kummid tühjad. Nii ma siis läksin lasin need poes kähku ära parandada, et järgmisel päeval oleks midagi kasutada.
Gunnaril ei läinud ka oma rattaga kõige paremini. Ka tema ratta rehv otsustas, et on aeg õhtale minna.
Andris ja Gunnar tegid võistluse oma numbrite parandamise peale ning Andris sai nautida hommikusööki Allari kulul. Andris sai see nädal ka Paulat varjutamas käia, mis oli olnud väga silmi avav kogemus.
Sellel pühapäeval ei õnnestunud meil kogu kambaga kokku saada. Mänedžerid olid ühes osariigi otsas, Paula, Merilin, Gunnar ja Andris nautisid koos aega Great Fallsis ning me Killuga valmistasime oma vanale hostperele eestipärast hakkliha-kapsa hautist.
Me Killuga kolisime täna ühe Southwesterni alumni juurde ja see maja on nagu mõis. Siin on reaalselt keldri korrusel kinotuba ja baarilaud ja KLAVER! Hostema on nii abivalmis, et andis isegi kogu külmikus oleva meie käsutusse.
Praegu seda kirjutades möllab meil väljas ilge torm ja me istume keldris, sest meil oli tornaado hoiatus. Rahe peksab akende vastu nii, et tekib küsimus kaua see vastu peab. Aga meil on hiiglaslik telekas, DVD mängija ja snäkke nii et vähemalt on meil tegevust 🙂
Nüüd on ainult kaks nädalat veel jäänud ning mis on veel parem aeg endast 110% andmiseks. Ükskõik, milline see algus oli, kõige tähtsam on see, milline on lõpp. Kahetsusi me siia maha ei jäta. 
SW Eesti 