Nagu nipsti on järgmine nädal juba taas seljataga. Oleme oma bookmani päevitust korralikult kinnitanud ja see on palju ilusam kui tavapärane rannahooaja grillkana jume.
Tegime jälle orgiga oma parima nädala, kasv on pidevalt märgata nii inimestes kui ka numbrites. Seekord saime lõpuks jälle kogu kambaga kokku Lewistownis. Nautisime muidugi üksteise fantastilist seltskonda ja hiiglaslikes kogustes Mehhiko toitu – mul hakkab kõht valutama ainuüksi sellele tagasi mõeldes.
Paula tegi väga kõva nädala ja oli esimene FY, kes tegi ära 300 ühiku nädala.
Karlil õnnestus see nädal jälle kohalike korravalvuritega sõbruneda. Küll need STOP märgid võivad ikka vahel nähtamatud olla 🙂 Ja ega see autode paberimajandus siin ka lihtne pole, Karl ei suutnud kuidagi neid õigeid pabereid härradele ohvitseridele leida.
Andris käis aga ühe kena mammi uksele koputamas. Üks murelik naaber helistas mammile, kes kogemata kõne valjuhääldi peale pani, nii et Andris kuulis selgelt kuidas naaber teda seksuaalkurjategijaks tembeldas. No tõesti, mõnel pole siin tõesti midagi targemat oma ajaga vahel peale hakata kui sinise särgiga smurfi moodi seljakotiga raske töö tegijaid hukka mõista. Aga nagu hea eesti ütlus väidab – pole halba ilma heata ja vastupidi.
Siinne arhitektuur on ka veits kahtlane vahepeal. Tahaks nagu koputada uksele, aga tundub, et ehitajad on veits puusse pannud ukse kõrgusega.
Paula seiklused olid natuke haisvamate killast. Samal ajal Mrs. Jonesile lastekaid näidates tundis ta, kuidas üks kutsikas ilusti ta jala peale siristas. Ema vabandas nii ette ja taha ning võttis kogu lastekate paki ära. Nii siis lahkus Paula majast natuke haisva koti ja korraliku tellimuse võrra rikkamana.
Mul endal oli ka huvitav kohtumine perega, kus väike tütar koguaeg korrutas “I want book, I want book.” Ema kahjuks ta soovi ei täitnud, ning tüdruk otsustas, et mu näidis raamat ajab ka asja ära ja võttis ühe slicki ka lisaks. Läks tsipa aega, enne kui ema suutis need tüdruku toast üles leida. Haleda südamega jätsin oma vana näidise tüdrukule lehitsemiseks.
Allari hostisa ei saanud kohe tema väga keerulisest Eesti nimest aru ja kutsus teda endale suupärasemalt Omariks. Minu nime poolest ei suuda inimesed kunagi ära otsustada, kas kutsuda mind Secretiks või Sigaretiks. See kas-sa-teed-nalja nägu, kui ma end tutvustan, ei muutu kunagi vanaks.
Tuleb välja, et Killul on ebatavaline külgetõmme tühjadele ratta kummidele. Sellel nädalal sõitis ta kolme rattaga ja kahel neist oli päeva lõpuks kumm tühi. Ma loodan, et see ei nakka ja mu auto rehvid jäävad kõik selliseks nagu nad on – täis.
Aga väga hea nädal oli, olgu need rasked hetked või õnnelikud juhused, need mõlemad on win-win situatsioon. Üks annab iseloomu, teine aitab oskusi lihvida 🙂 Tasakaal on paigas ja kõik sõltub meie vaatepunktist.
Järgmise nädala seikluseni!
SW Eesti 