Ahoi siitpoolsusest,
Jälle üks erakordne nädal möödas. Aeg lendab aina kiiremini, harjumused on loksunud veel tugevamini paika ja pingutustest tekkinud viljapead hakkavad mullast välja paistma.
Järjekordselt veetsime poole oma pühapäevasest ajast Finlays, kus vaatasime tagasi möödunud kuuspäevakule ja saime uusi ideid, kuidas ennast edasi viia – nii kõrgemale kui kaugemale. Siiani tõmbame veel vibu vinna, et nool võimalikult täpselt võimalikult kaugele lasta.
Sõime jäätist, salatit ja mängisime korvpalli, et möödunud nädalaga hüvasti jätta, lõbutseda ja küünarnukkidega omadele ribide vahele sinikaid tekitada.
Autasustatud said järjekordsed tegudetegijad
Järgnevalt mõned lood meie juhtumistepagasist.
Maarja:
Ühel päeval jäin koera lōksu. Veranda ees oli koer ketis. Väike koer, urises ja haukus päris hirmsasti. Jooksin kaarega verandale, kus laud jäi minu ja koera vahele. Uksele lähemale ei pääsenud, koputasin aknale, keegi ei tule. Siis sain aru, et siit peab minema ka saama. Ōnneks naabri koer hakkas ka haukuma, väike klähvits pööras pead sain jooksuga üle muruplatsi minna kui koer ajas taga oma keti pikkuses. Pääsesin eluga.
Reimo:
Tulin pere juurest ja hakkasin oma ustava ratsu rüppe [loe: autosse] minema. Nägin, et keegi oli oma mootorratta täpselt mu tõlla taha parkinud ja seisis seal juures. Korra mõtlesin, et veider koht, kuhu parkida, kuid ei mõelnud rohkem sellest. Sörkisin auto poole, et järgmisele perele raamatuid tutvustama tõtata, kuid mootorratta omanik hüüdis: “Hey, remember I told you we will see each other again?” Hägusalt meenus, et keegi ütles küll millalgi perega kohtudes midagi sellist, kuid see oli ka kõik. Tervitasin vastu ja mees viskas mulle $40 sügavale pihku ja ütles, et see on elamiskuludeks. Ma olin hämmingus ja ei saanud midagi aru, kuigi väga lõbus oli. Mees hüppas motika selga soovis head ja hakkas ratast käivitama. Küsisin ta nime ja et teeksime pilti, vastas, et ta nimi on Jack Hagerman, otsis mind kaks päeva St Marys ning et ta 31 mereväes olnud; olevat teinud mulle taustakontrolli ja ütles, et “everything checks out” ning kui ma olen see, kes väitsin esmasel kohtumisel, olevat siis soovib parimat. Bookfieldil juhtub ikka nii vägevaid asju.
Aga Ohighersid soovivad teile parimat ja olge tublid edasi,
Teie ustav,
Ooooooooohiiighers
SW Eesti 